Eduard Wiiralt, eesti kunsti superstaar

Eduard Wiiralt (1898–1954) on ilmselt üks enam läbitöötatud eesti kunstnikke, temast on rida uurimusi avaldanud Mai Levin, aga ka teised kunstiteadlased. Wiiraltile tekkis rahvusvaheline karjäär juba 1920. ja 1930. aastatel.

Eduard Wiiraltile tekkis hilisematel aastakümnetel kõrge renomee, millest kunstnik ise ei saa olla enam teadlikki. Pärast II Maailmasõda räägiti temast palju kunstnike ringkonnas – ilmselt võib öelda, et tema looming andis vaikimisi jõudu eriti graafikutele, kes panid end ühiselt, kogukonnana jõuliselt maksma alates 1960. aastatest, kui näitusepilti ilmus plejaad võimsaid naisgraafikuid ja ka mehi, ilma kelleta eesti kunstiajalugu ette ei kujuta. Sellele järgnes filmimaailm, kui laineid hakkas lööma Rein Raamatu 1983. aasta joonisfilm „Põrgu“, mille kohta annab põhjalikku infot Eesti Filmi Andmebaas: https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/10774/huvitavat-lugemist.

Eesti Vabariigis on alates 1990. aastatest olnud võimalik omandada Wiiralti graafikat ja joonistusi kunstioksjonitel. Lisandub veel palju teisi argumente. 1996. aastal pandi Harry Männili ja Henry Radevalli algatusel alus Eduard Wiiralti graafikapreemiale ja Eduard Wiiralti galeriile Rahvusraamatukogus: https://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Wiiralti_kunstiauhind.

Kunstihoone all asuv tänavatasapinna kohvik nimetati mingil vaheetapil Wiiralti kohvikuks – rahvasuus on ta selleks jäänudki, ehkki kohvikupidajad ja kaubamärgid on vahetunud. Wiiralti kohvikus armastasid ikka istuda Leonhard Lapin ja tema sõbrad, see oli neile rohkem nagu deklaratsioon – esindame samasugust vaba maailma kohviku-elustiili, mida omal ajal elas Wiiralt.

Eduard Wiiralti nimi elab nüüd edasi koguni Kreekas. Aldo Maksimovi asutatud puhkekompleksis Ormose kalurikülas Kreekas on Paul Kerese ja Urmas Alenderi nimeliste majade kõrval ka kolm Eduard Wiiralti järgi nimetatud ateljeed, kus võib suve veeta.

Niisiis on 2024. aasta kevadisel Haus Galerii oksjonil väike kogu Wiiralti teoseid läbi aastakümnete. Valik on teie.