Arne Maasik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri erialal ja tuntud nii arhitekti kui fotograafina, olnud võrdselt toimekas nii ühes kui teises valdkonnas, sidunud arhitektuuri korrastatud rütme fotokunstiga, armastanud pildistada linnasid, kuid leidnud oma taktimõõdu ka looduse stiihilises olemuses. Arne Maasik käsitleb fotot läbi talle omase eksistentsiaalse vaatepunkti, mida võimendavad tema valitud rafineeritud teemad ja puhtad kompositsioonid. Kõneledes Arne Maasikust trafaretselt kui mistahes professionaalsest ja väga heal tasemel kunstnikust, võiks jätkata, et ta on osalenud arvukatel näitustel, saanud mitmeid preemiaid, ning et tema tööd on esindatud nii muuseumikogudes kui erakollektsioonides Eestis ja mujal maailmas - ent mitte see ei oleks see, mida kunstnik rõhutada tahaks. Oluline on looming, mis teeb looja suuremaks temast endast, suuremaks mistahes määratletavatest piiridest. Loomingu läbi tekib uus ruum, väljaspool argist – koht, kus ärkavad mõtted, tunded ja tajud, mis sealolijat nii maailma kui iseenda suhtes korraga tundlikumaks ja teravamaks teevad.