Kunstnikud > Maal > Andrus Joonas

Andrus Joonas

12.05.1970

Meediakajastused

Siram. Joonase religioon

Postimees 03.05.2006

Mari Sobolevi ehk Sirami artikkel Andrus Joonase näitusest  Aledoia 232 ArtDepoos

Andrus Joonas on jõudnud tunnelisse

Eesti Ekspress, Mari Sobolev 28.08.2002

Andrus Joonas külvab Pärnu-Tõstamaa maanteel igal suvel idioodi järjekindlusega romantikat. Paaril esimesel aastal olid tema personaalsed maanteenäitused sündmused – ikkagi päris originaalne formaat maalikunsti jaoks. Nüüd on hiigelteostega harjutud ja meedia ei oskagi nagu väga reageerida. Ega ei olegi vaja. Joonase viimaste aastate maanteemaalid on tegelikult nagu üks suur teos, millel on ka ajaline mõõde. Üks ja sama lugu areneb edasi. Kuna tegu on ühe ja sama teosega, siis ei olegi mõtet tast iga aasta pasundada – me ei kirjuta ju aina lehtedes, et näe, klassiku büst seisab endiselt pargis…
Lugu ise on järgmine – on seltskond väga abstraktseid tegelasi, kelle küljest on ära taandatud kõik vähegi ebavajalikud detailid, nagu riided, soengud jms. Alles on sugutunnused, sest asjaolu, kas keegi on mees või naine, läheb Joonasele korda. Erinevalt paljudest postmoodsatest kunstnikest ei ole ta mingi androgüün, vaid tavaline macho, kel on lihtsalt karmi kesta all juhtumisi õrn kunstnikuhing. See viimane ongi see, mis sunnib romantikat külvama.
Seltskond on oma mõttemaailma nirvaanassejõudmiseks vajalikul määral tühjendanud ja pürgib jumala juurde. Mitte mingisse abstraktsesse seisundisse, vaid just nimelt millegi juurde, mis on seda väärt ja mis on üsna konkreetne. Ta ei ole 100% inimese sees, ta on suuresti väljaspool. Tal on fatalistlik mõõde – Andrus Joonas ei usu ega taha ka meid uskuma panna, nagu korraldaksime me kõike ise. Või sisendaksime endale. Seesmine ja välimine peavad koos tegutsema.
Selle aasta pildil nimega “Aledoia 56” on tegelased juba üsna kaugele jõudnud. Varem nägime toimuvat maisest vaatepunktist, praegu tundub tegevus toimuvat mingis tunnelis – veel ei olda kohal, veel on ees pikk tee, kuid siinpoolsusest on juba välja astutud.
Aga vaevalt et autol möödakihutaja seda kõike adub. Kiirustaja näeb siin maali kui sellist, kompat ja värvi. Ja need on Andrus Joonasel kenasti käpas. Hiljuti käisin Anne Parmasto näitusel “CherrySherryDelight” ja mõtlesin, et näe, tema on ka suur meister kompa ja värvi osas, aga neid vahendeid kasutades ei taha ta vägisi midagi kujutada, mingit sisu edastada. Ja mitte ainult tema. Miks küll?

Andrus Joonas avas kunstnike majas näituse

Pärnu Postimees. Silja Joon 20.05.2009

(Nikolai 27) eksponeerib värsket loomingut Pärnu kunstnik Andrus Joonas. Väljapanek kannab nime “Aledoia. Südamelaul” ja peale maaliseeria saab jälgida videot performance’i intervjuuga “Kui ma lapsena televisioonis ...”, kus Joonas sõnastab oma kunstnikukreedo.

Joonase kui looja jaoks on oluline sisekosmos, tema tööd sünnivad enesesse vaatamise tulemusel. “Iga inimese sees on lõpmatus, kui ta ainult julgeb seda vaadata. Kui seda vaatama hakata, võib ajada hirmule, kuid mõne aja pärast läheb see üle ja hakkab parem,” kirjeldas Joonas enesesse süvenemise protsessi.

Maalimine on Joonasele nii eesmärk kui vahend ja aeg-ajalt lausa eluküsimus.

“Kui mõnda aega pole maalinud, vajan seda tegevust lausa füüsiliselt. See muudab mind terviklikuks.” Ka see, kas teised inimesed ja kunstnikud teda mõistavad, on kunstnikule oluline. “Minu osaks ühiskonnas on edastada infot, mis kuulub kõigile, mitte mulle. Mina näitan teed, iseasi, kes seda mööda julgeb käia.”
< tagasi