Eesti ühe nimeka maalija Rein Kelpmani looming on läbi aegade äratuntavalt temalik – Kelpmani peaasjalikult abstraktsed objektid ja ruumid eksisteerivad omaenese universumis ja süsteemis. Konkreetsus ja hajusus tema teostel on partnerid võimendades ning täiendades teineteise nüansirikast olemust.

Maalilt maalile liikuvad kujundid on selgepiirilised. Kohati tekstuursetena pildipinnale kantud ruutjad, triipjad, kolmnurksed  või ümarad objektid näivad olevat vaid neile ainuomases liikumises. Vaataja näeb Kelmpani töödes harmooniat ja eksimatut kompositsioonitunnetust. Näitusesaali tulede valguses on maalifoonid värvidelt kirkad, ent udujalt pehmed, kutsudes kätt pildiruumi pistma, et see sealt siis hetke pärast rohetava, kollase või kahkjas roosana välja tõmmata. Tulede kustudes kumab maalidelt sisevalgus – ootamatu luminofoorsus, mis pimeduse kummastavalt hõõgama paneb.  

Rein Kelpmani loomingu tervikpilt näib selgelt ja tuntavalt samana ent iga tema üksikteos on kui lõputu rakursimuutuste interpretatsioon -  ühe ja sama objekti millimeetrigi kaupa liikumine loob ümbritsevaga suhtes uue reaalsuse. Rein Kelpmani näitus kannab pealkirja: „Stabiilne muutuja“. Üks ja kindel hulk noote, mida kombineerides saab võrratult erinevaid lugusid. Vaid ühe värvi muutus, mis loob maaliruumi täiesti teise tunnetusliku atmosfääri. 

Rein Kelpman ise ütleb, et ta otsib järjekindlalt uusi lahendusi ühele ja samale sisule. Kunstnik eksperimenteerib teadlikult uute tehniliste meediumitega, kuid provotseerib ka juhuslikkust. Vahel tõstab ta mõne maali õue vihma, lume või päikese kätte, kus ilm sellele oma mängulisusega jälje võiks jätta. Teinekord kasutab ta värvimuldasid, mille koredus töödele uusi ootamatuid kihistusi loob või kurnab pikemaks seisma jäänud liimipõhja, kuna selle mass on inspireeriv. Erinevates materjalides on Kelpmani jaoks lõputul hulgal ettearvamatuid võimalusi.

„Ma soovin näha, et kõik oleks muutumises,“ ütleb Rein. „Inimesena olen ma oma olemuselt pealtnäha selline staatiline isikutüüp, aga tegelikult on minu pealispinna all pidev liikumine, muutumine. Ma ei kujuta ette, et ma jään tehniliselt lõputult mingi ühe kindla asja juurde. Ma tahan ikka selle oma enda äratuntavuse piires võimalikult vaheldusrikas olla.“  

Loomine on Kelmpani jaoks protsess, mitte üksnes teekond teose valmimiseni. Ta on pigem oma tööde tunnetaja ja jälgija. Tihti on kunstnikul käsil korraga kolm neli tööd, millest igaüks elab oma elu ja mis vastavalt päevade ja emotsioonide kulgemisele ühe või teise värvi või vormijoone lisades täiuslikumaks saavad. Kelpmani loodud teosed on oma valmimise hetkedel küll ühtpidi päriselt valmis, ent teisalt mitte. Alatasa võtab ta aastaid tagasi tehtud töö, et see taas üle maalida, muuta kunagist läbi tänase pilgu, mil vanast maalipinnast saab teejuht uude tajuruumi.

Hea kunst on mõttemuutuste provokaator, pilk ühele ja samale maailmale, mis iga vaataja silmades teiseneb ometi sajaks erinevaks interpretatsiooniks, nagu objektidki, mis pöörlevad Kelpmani maalide universumis näidates end sajast erinevast ettearvamatust küljest. 

Piia Ausman/ Haus Galerii kuraator