Ma ei oska aeglaselt maalida. Ei taha, et aeg takerduks mu töödes. Vahendades iseenda kujutlusi teistele, pean kuskile joone tõmbama – piirama ja lõpetama, alati millestki loobuma. Seepärast tahan jälle uuesti alustada, et edasi vaadata. Ei usu, et ma eales kõigeni jõuaksin.

Vano Allsalust teatakse enamasti, et ta on abstraktsionist, kes lisaks maalimisele on suurepärane kunstipedagoog, ja toimetab praegu kunstiportaali kunstikeskus.ee. Tema maalid seostuvad eelkõige kaasaegsete elegantsete interjööridega, ta on teinud kodumaal mitu näitust ka viimastel aastatel Saksamaal elades ning hoiab kätt Eesti kunstielu pulsil.

Allsalu järjekindlalt abstraktsed ekspressioonid on teostatud õlimaalitehnikas ja lõuendil. Üheksakümnendate algusest peale on maalid elanud läbi arenguid ja muutusi, ent jäänud paljuski äratuntavalt samaks. Tundlikult segatud värvid koonduvad jõuliste pahtlitõmmete ja pintslilöökidena kaalutletult ja eksimatult mingi olulise keskme ümber, lähtuvad sealt ja moodustavad kadestusväärseid faktuure, keerukaid värvikooslusi ja vormimänge.

Allsalu ei mõtle lõuendil, vaid teeb pildi ühekorraga valmis - aga tegelikult on kõik täpselt paigas nagu ilusas teoreemis. Mõtlemine, häälestus ja ajastatud keskendumine toimuvad kõik pisut varem tema subtiilses teadvuses. (Juta Kivimäe, 2005)
 

Taltsutamatu värvirõõmuga tehtud piltides on iga väiksemgi pintsli- või pahtlilöök omaette elamus – kiire, spontaanne ja sillerdav. (Reet Mark, 2004)
 

1990. aastate algul positsioneeris Vano Allsalu Eesti esimese noore kunstnikuna end uue põlvkonna abstraktseks maalijaks, kes orienteerus postmodernistliku kunsti märksõnadele. Ta oli Ado Lille järel teine Eesti maalija, kes määratles end põhimõttelise abstraktsionistina ja mingeid muid stiile tänaseni viljelenud pole. V. Allsalu eeskuju järgis alles mõne aja möödudes terve plejaad maalikunstnikke, kes abstraktse esituslaadini jõudsid eri põhjustel ja eri teid pidi, kuid kellest ühtegi ei saa lugeda programmiliseks abstraktsionistiks.

Sedalaadi enesemääratlused on olulised, sest seavad kunstniku silmitsi vajadusega kajastada tegelikkuses mitteeksisteerivat, tavapäraste kujutamisreeglitega vastuollu minevat ja seetõttu väga isiklikku kunstikeelt. Seetõttu kaasneb sedalaadi otsustega vajadus asuda looja positsioonile selle sõna kõige algsemas, suurele Loojale viitavas tähenduses. Vano Allsalu kirjeldab olukorda, millesse ta maalijana ennast on asetanud, järgmise tabava märkusega: ”On ainult püsimatud, olematud reeglid - ja needki üksnes minu omad. See on hea tunne.”

[...] V. Allsalu tegi juba oma esimeste maalidega korrektiive eesti maalikooli põhimõtetes ja lasi n-ö värvi vabaks. Tema maalid on disharmooniliselt ilusad ja pakuvad harjumatuid värvikooslusi, mida vaatajal pole siiski raske omaks võtta. Sõnum, mida tööd 1992. aastast alates lähetasid, kõneles uue aja kontsentraadi ja kokkuvõtliku mõtlemise keeles. V. Allsalu tõi Eesti maalikunsti jõulisust, mis sealt 1980. aastail oli lahkunud. (Eha Komissarov, 2004)