Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 08.06.2005-22.07.2005

MARIS TUULING

Uitamise aeg

Maris Tuulingu maalid.

Maris Tuuling on kummalise autoripositsiooniga kunstnik. Kõigi tunnuste järgi on tegemist kaasaegse Eesti kunstimaailma marginaaliga: elab Tartus, näitustel esineb harva ja nappide töödega, ta pole õppinud kunstiakadeemias ega Tartu ülikoolis, vaid koolitanud ennast ise Konrad Mäe ateljees. Tema teemadki on marginaalsed, tegeledes peamiselt äärelinna, purjekate, loodusvaadete, köögimeeleoludega. Ka tema maalitehnilised lahendused ei ole need, mis niidaksid avangardiotsijaid. Kuid Tuulingu “marginaalsusest” ei tohiks teha valesid järeldusi.Ajaloolased on juba ammu kindlaks teinud, et just marginaalide, äärealadel seisjate ja seal tegutsejate lugu on nii raskesti ligipääsetav kui ka äärmiselt huvitav. Meil kõigil on enam-vähem ettekujutus sellest, mis sünnib peatänaval. Ent avastamata maa on seal kõrval.

Tuuling on kunstnik, kes ütleb oma kõrvaltänavalt korraga nii maalikunsti kui ka inimese kohta. Ta ei ole loosunglik ega manifesteeriv, tema töödest puudub sotsiaalne diagnoos ning protestiv vaim. Kui me räägime inimesest Tuulingu töödes, siis ei näe me seal inimest keset tema ühiskondlikku tegelikkust. Tuuling on intiimsem, isegi poeetiline, kes huvitub küll argisest, ent annab argisele juurde teatud romantilise (mitte igavikulise) mõõtme.
Tunnistagem, et see lause oli täiesti sisutühi.

Tuulingu “intiimsus” ja “poeetilisus” on sügavalt poleemilised mõisted, mida võib kantida enam-vähem igale poole, eriti aga maalikunsti. On selge, et kui keegi autor teab, et ta teeb aastas vaid kümmekond maali, siis püüab ta leida ka just säärase teema, mis talle väga korda läheks. Sealt siis see “intiimsus” ja “poeetika”. Kuid Tuulingu puhul näivad need märksõnad siiski rohkem paika pidavat kui ehk tavaliselt.Võib ju hetkeks oletada, et maalide tähendust on kõige parem siis välja setitada, kui mitte nihkuda maalide järelmaastikule, vaid püüda kõndida tagurpidi – suunaga sinna, kust maal alguse sai. Me näeme näiteks tööd, mille peal on kolm täiskasvanut ja kaks last ning tagapoolt väikesed loodusmotiivid. Oletagem, et säärane stseen satub inimese ette, kes huvitub maalimisest ning kellel juhuse läbi on parajasti plaanis üks uus töö teha, sest näitus Tallinnas läheneb. Esimene valik on juba see, kas nimetatud motiiv pakub autorile huvi või mitte. See on teerist, kus paljud võivad öelda: ei, see ei paku mulle pinget, siin pole igavikulist / kaasaegset / äkilist / ajatut. Ent on teine grupp, kes võib öelda: jah, see on põnev, sest siin ma käsitleda kompositsiooni probleeme; see on huvitav, kuidas valgus värvidel mängib; mind on alati huvitanud perekond, laste ja vanemate omavaheline suhe; mind on alati huvitanud perekond, see on sotsiaalne üksus, millega võim manipuleerib konservatiivsete väärtuste kultiveerimisel. Või: Ma ei tea, miks, aga ma tahan seda stseeni maalida.

Teine samm. Kui kontseptuaalne lähtealus on enam-vähem valmis mõeldud, jääb veel valida, kuidas kontseptsiooni maalides välja tuua. Sest objektiivsete reeglite maailmas, seal, kus kehtivad füüsikareeglid, näevad kunstnikud kõik ühte ja sama pilti. Ent oletagem, kui keegi on valinud lähtekohaks “tuumikperekonna” kriitika, siis ta kujutab nähtut näiteks ülepingutatud magususega ning lisab hiljem iroonilise pealkirja. Või kui keegi huvitub vormiprobleemidest, siis kõnnib ta inimeste ümber, kuni leiab kõige keerukamad poosid.

Võib arvata, et Maris Tuuling on liikund umbes säärast rada. Stseen huvitab teda, sest seal on koos perekond ning meeleolu on kuidagi mõnusalt pärastlõunane – tuleks teha nii, et perekond tervikuna pildile jääb, sest nemad on olulisimad, ent samas ei ole mõtet ka neid liialt rõhutada, sest see, et nad on inimesed ja pere, tuleb niigi välja; parem juba keskenduda rohkem värvidele ja vormidele – ma ei taipa täpselt, miks peab koopeerima looduses olevaid värviolukordi, kui tegelikult on minu ees lõuend, mitte loodus. Jah, inspiratsioon on tulnud ühest argisest stseenist. Ent viisid, kuidas Tuuling siit edasi liigub, on tõepoolest ... inspireerivad?

Võib arvata, et Maris Tuuling on liikund umbes säärast rada. Stseen huvitab teda, sest seal on koos perekond ning meeleolu on kuidagi mõnusalt pärastlõunane – tuleks teha nii, et perekond tervikuna pildile jääb, sest nemad on olulisimad, ent samas ei ole mõtet ka neid liialt rõhutada, sest see, et nad on inimesed ja pere, tuleb niigi välja; parem juba keskenduda rohkem värvidele ja vormidele – ma ei taipa täpselt, miks peab koopeerima looduses olevaid värviolukordi, kui tegelikult on minu ees lõuend, mitte loodus. Jah, inspiratsioon on tulnud ühest argisest stseenist. Ent viisid, kuidas Tuuling siit edasi liigub, on tõepoolest ... inspireerivad?

< tagasi
Augustiõhtu
Maris Tuuling
Augustiõhtu
2004. Akrüül, kollaaž, lõuend 73 x 63 cm
hind 576
(müüdud)Lossimäng
Maris Tuuling
Lossimäng
2005. Akrüül, kollaaž, lõuend 73 x 63 cm (raamimata)
hind 895
(müüdud)Õunapuu
Maris Tuuling
Õunapuu
2005. Akrüül, lõuend 73 x 63 cm
hind 576
Paberlaevuke I
Maris Tuuling
Paberlaevuke I
2004. Akrüül, kollaaž, lõuend 73 x 63 cm
hind 608
Suvi
Maris Tuuling
Suvi
2005. Akrüül, lõuend 73 x 63 cm
hind 544
(müüdud)Unetud
Maris Tuuling
Unetud
2003. Akrüül, lõuend 73 x 63 cm
hind 576
Hilisõhtused uudised
Maris Tuuling
Hilisõhtused uudised
2004. Akrüül, kollaaž, papp 70 x 60 cm (raamimata)
hind 576