Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 12.01.2006-03.03.2006

KRISTIINA KAASIK

AD ASTRA

Kristiina Kaasiku loometee on tänaseks läbi teinud mõningad olulised kurvid. Kui lükata sisse tagurpidikäik ning veidi oma tõlgendusmasinaga tagurdada, siis näeme, et tee ei ole väga looklev ning kurvid pigem sujuvad kui järsud. Üpris pea jõuame käänakuni, kust on juba näha algus – hetk, mil Kaasik saab 1960ndate esimesel poolel laiemalt tuntuks. Ta ühineb rühmitusega ANK’64 - kummalise nimega, ent omapärase käekirjaga sõpurskond. Hiljem öeldakse, et just ANK oli üks esimesi 60ndate kunstiuuenduse teerajajaid, et just nemad püüdsid pühkida kunstilt sotsialistliku unelmtegelikkuse kajastamise nõude ning sukelduda kunstisfääri. Sest mis saab kunstnikust, kui ta peab looma kirja järgi? Kas te teate, mis juhtub, kui ta silma nokitakse?


Kaasik ei ole vist kunagi sobitunud nõudega, mille kohaselt kunst peab lahendama mõne endast väljaspool seisva probleemi. Noh, näiteks küsinud, miks on vähenenud telliskivitoodang või avaldanud protesti populistliku hariduspoliitika vastu. Selle asemel siirdus Kaasik loodusesse – sinna, kuhu pelgu otsivad kunstnikud sageli siirduvad, kui nad soovivad eemale astuda. Kaasiku toonased loodusmaalid ongi just säärased – neis puuduvad märgid inimese kohalolust, prügi või katkiastutud puuoks. Seal on loodus tema puutumatul (ja see tähendab: rikkumatul) kujul. Võib tunduda, et pärast neid maale on Kaasik oma käekirja väga palju muutnud, kuid tegelikult võivad käesolev näitus ning loodusmaalid olla kõigest ühe taotluse kaks eri külge.


Tundub nimelt, kui varem otsis Kaasik siirast ja puhast keskkonda loodusest, siis aja jooksul on ta üha enam lasknud end eemale juhtida kunstil endal – puhastel värvidel ja vormidel, millel puudub igasugune side kujutatavaga. Ei ole põhimõttelist vahet, kas me näeme allikat või abstraktset sinist – mõlemal juhul võime oletada, et kunstnik räägib meile paopaiga otsimisest, eemaldumisest, äraminemisest, endassetõmbumisest. Sel ei ole mingit pistmist vihaga või solvumisega – me ei näe äkilisi värve, raevukaid vorme, keelatud pealkirju. Kaasik tõepoolest lihtsalt läheb. Loodusesse. Värvi. Igatahes ära, sinna, kuhu argikeskkonna heitgaasid ei jõua.


Võib ka targutada selle üle, kuidas fotograafia ja film on ammu võtnud üle maalikunsti jutustava funktsiooni ning seetõttu polegi viimase väljapääsuks muu kui tegelemine iseendaga, st kunstiga. Ometi on selline järeldus ilmselgelt liiga kitsas. Jah, sageli on inimestel probleem abstraktse kunsti “lugemisega” – millist aabitsat kasutada, millist alfabeeti meelde tuletada, kelle grammatika siin kehtib ja millist lugu jutustatakse. Ent vahel ongi lugu tema enese jutustamises. Abstraktne kunst ei peagi alati midagi “tähendama” – tema olemasolust piisab, et meile öelda:


“Aga kui kuu peale jõuame, on seal olemas masinad, millega sind elustada.”

< tagasi
(müüdud)Glendalough I
Kristiina Kaasik
Glendalough I
2003. Akrüül, lõuend. 150 x 115 cm
hind 2 621
(müüdud)Glendalough III
Kristiina Kaasik
Glendalough III
2003. Akrüül, lõuend. 150 x 115 cm
hind 2 621
H.T.-le
Kristiina Kaasik
H.T.-le
1997. Õli, lõuend 80 x 100 cm
(müüdud)Sfääriline
Kristiina Kaasik
Sfääriline
2000. Õli, lõuend 120 x 140 cm
hind 2 685
(müüdud)Tuli ja vesi II
Kristiina Kaasik
Tuli ja vesi II
2001. Õli, lõuend 47 x 47 cm
hind 576