Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 30.08.2006-13.10.2006

LOLA LIIVAT

Valiku märgid

Abstraktset kunsti ümbritsevad mitmed paradoksid, millest Lola Liivati näituse puhul võiks vaatluse alla võtta kaks. Keegi ei ütle, et just need kaks on kõige olulisemad (või et nad üleüldse olemas on), rääkimata sellest, et Lola Liivat allpool kirjeldatud eesmärke silmas peab või kunagi pidanud on.

Esimene paradoks on ajalooline. Teatavasti on abstraktne kunst iseseisva kunstižanrina üks uusimaid, saades kuivalt pähe nii ajalise kui mahulise kestvuse poolest kõikvõimalikelt teistelt -ismidelt. Vaikne liikumine kujutatava kaotamise poole andis esimesi tulemusi juba 19. sajandi lõpul, kuid need olid veel liialt kahvatud, et oleks saanud rääkida uue maimiku ristsetest. 20. sajandi esimesed kümnendid olid siin läbimurdeks, millele järgnes võimas järelvägi 1940ndatel ja 1950ndatel abstraktse ekspressionismi näol. Viimane levis esmalt USAs, olles ühtaegu puhangulise eneseväljenduse uusimaid vorme kui ka ideoloogiline relv NSVLs rohkem või vähem kohustuslikuna kehtinud sotsialistliku realismi vastu.

Võib-olla aitab see vastandus, ”hea” ja ”kurja” võitlus paremini illustreerida ka lubatud paradoksi. Nimelt – kuigi abstraktsionism on üks uusimaid kunstisuundi, võiks ja peaks ta olema hoopis üks vanemaid. On tõepoolest kummaline, et realistlikule jutustavale kaanonile ei seatud niivõrd pikalt vastukaaluks kunsti, mis tegeleks tõepoolest vaid iseendaga: värvidega. (See viimane on muidugi poeetiline liialdus.)

Lola Liivati roll on siin paradoksis võrdlemisi klaar. Nimelt võib teda julgelt lugeda üheks esimeseks, kui mitte esimeseks järjekindlaks abstraktse ekspressionismi viljelejaks Eestis. Ent ajaloolises plaanis lisandub kohe veel üks paradoks – Liivat oli nimetatud suuna kandja just ajal, mil see kõige vähem võimalik oleks pidanud olema. Ametlik surve püüdis Liivati loomingu ajada teise kanalisse, kuid – ja siin ei pea tingimata rääkima märterlusest või kangelaslikkusest, vaid lihtsalt loomingulisusest – selle kunstniku värvid voolasid teistpidi.

Teine paradoks puudutab ekslikku arusaama, et abstraktsionism tähendab kaost. Sest abstraktsionism ei tähenda kaost. Jah, pealtnäha on siin kõik reeglid hüljatud, kammitsad maha jäetud, side tegelikkusega ukse taha jäetud. Ent see mulje on sama ekslik nagu arvamus, et metsikus tähendab korratust. Claude Levi-Strauss on viidanud, kuidas igasuguses ”metsikus mõtlemises” on tegelikult sees kindel tahe universumit organiseerida ja klassifitseerida. Sama kehtib ka Lola Liivati kohta, kus me näeme küll juhuse suuremat rolli kui harjutud, ent väiksemat rolli, kui esmapilgul tundub. Liivati koloriit on olnud alati valitud, ta ei kahla suvalistes värvides, vaid teab täpselt, mida paletilt võtab.

Kas tema valik põhineb just nende värvikombinatsioonide visuaalses jõus, mingites peidetud salatähendustes või on tõepoolest lihtsalt sattumuslikult lolaliivatlik käekiri, ei omagi enam tähendust. Liivat ei näita meile kaose võitu, nagu ta ei näita ka korra võitu. Sisemisi lahinguid ei peeta siin enam ammu.

< tagasi
(müüdud)B.B. mälestusele
Lola Liivat
B.B. mälestusele
2003. Õli, lõuend 158 x 78 cm
hind 1 535
Liturgiline
Lola Liivat
Liturgiline
2005. Õli, segatehnika, lõuend 115 x 115 cm
hind 1 439
Läbi halli
Lola Liivat
Läbi halli
2004. Õli, akrüül ,lõuend 116 x 116 cm
hind 1 439
Omapäi
Lola Liivat
Omapäi
2004. Õli, akrüül ,lõuend 116 x 116 cm
hind 1 439
Heinaaeg
Lola Liivat
Heinaaeg
2003. Õli, lõuend 116 x 150 cm (raamitud)
hind 1 599
Kustuv lõõm
Lola Liivat
Kustuv lõõm
2004. Õli, masoniit 120 x 100 cm
hind 1 439
Pärjatud
Lola Liivat
Pärjatud
2002. Õli, segatehnika,masoniit 123 x 114 cm
hind 1 727
Raiesmik
Lola Liivat
Raiesmik
2006. Õli, lõuend 125 x 150 cm
hind 1 535
Zarathustra teine tulemine
Lola Liivat
Zarathustra teine tulemine
2006. Õli, masoniit 105 x 200 cm
hind 1 855
Viskelabidast
Lola Liivat
Viskelabidast
2006. Õli, vineer 128 x 100 cm
hind 1 439
Ühendusest
Lola Liivat
Ühendusest
2006. Õli, segatehnika,masoniit 105 x 200 cm
hind 1 823