Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 18.10.2006-01.12.2006

NAIMA NEIDRE

Vaikus

Kõlab vist triviaalseltki, et kunstiajalugu koosneb miljonitest väikestest kõneaktidest – tuntud ja tundmatuks jäävatest maalidest, joonistustest, skulptuuridest, installatsioonidest. Kõik nad kokku moodustavadki teatud kunstiajaloo kõnepruugi, teatud suure vestluse, mille sees on need miljonid üksikud laused või sõnad, igaüks enda eest. Naima Neidre, näib nii, ei lähene kunstile mitte üksiku lause, mitte üksiku teose tasandilt, vaid püüab tagasi liikuda sinnani, kust vestlus alguse saab. See on naasmine päris algusesse, sinna, kus alusele tõmmatakse esimene joon.

Neidre loomingu alustalad ei ole aastatega silmatorkavalt muutunud. Paberit täidab tihe joonevõrgustik, mis vahel lubab avaneda mõnel poeetilisel kujundil, vahel moodustab neid rägastikus ise. Neidre kuulub endiselt nende kunstnike sekka, kes tõrjuvad oma loomingust sotsiaalset tegelikkust ning argipoeesiat, püüdes kunstis luua puhkepeatust ja ilukogemust. Sümbolid, mis siin-seal tekivad, ei võrgusta eksistentsiaalseid probleeme (surm, armastus, kaduvus), vaid on pigem väikesed jutustused töö enese sees – lihtsad ja lihtsuses selged laused, mis pigem kutsuvad üles vabade seoste loomisele kui ühesele tõlgendusele.

Ometi näib, et Neidrel on kogu oma loominguga mingi suurem ja laiem küsimus vastata. Hiilgava joonistajana töötades paneb tegelikult imestama, miks Neidre on valinud väljendusvahendiks vaid lihtsa joone – kõige algsema (kuid mitte primitiivsema!) vahendi, millest algab kõigi kunstiajalooliste lausete moodustamine. Miks teeb Neidre nii, et tema töödel näeme vaid peenikest rägastikku, mis jätab mulje, et see pole enam kunstnik, kes kontrollib joone liikumist, vaid joon ise – see kujutava kunsti üks alusmõtteid – liigub paberil ise. Kas ei või vahel juhtuda, et Neidre töödes näeme arenemas sedasama kunstiloo vestlust, kuid vestlus avab end siin töödes ise. Ehk teisisõnu: kas ei juhtu Neidre puhul vahel nii, et kunst alustab siin ennast alati uuesti, alati otsast peale. Joon ei ole koormatud ülesandega midagi kujutada, midagi vormida – ta puudutab paberit iga kord uuesti ja iga kord teisiti. Siin ütleb kunst taas alles oma esimesi sõnu: siiraid, otseseid, täpseid.

Jah, sellega võikski lõpetada – luuleliselt. Võiks lõpetada, kui poleks üht Italo Calvino novelli, mis lõpeb hoopis teisiti. Härra Palomar on parajasti oma murulapikesel umbrohtu kitkumas, kui...
Palomari mõtted on hajali, ta ei kitku enam umbrohtu, ei mõtiskle enam murust: ta mõtiskleb universumist. Ta proovib sobitada universumile kõike seda, mida ta muru kohta oli mõelnud. Universum on nagu korrapärane ja korrastatud kosmos või nagu kaootiline vohamine. Võib-olla lõplik, aga loendamatu, oma piiride sees ebaühtlane, mis aga peidab iseeneses teisi universumeid. Universum – kogum taevakehadest, udukogudest, peenest tolmust, jõuväljadest, väljade lõikumiskohtadest, kogumite kogumitest...

< tagasi
Muutuv
Naima Neidre
Muutuv
2001. Tuššijoonistus 30 x 43 cm
hind 480
Poolvalguses
Naima Neidre
Poolvalguses
2006. Tuššijoonistus 75 x 102 cm
hind 864
Rändavad mõtted
Naima Neidre
Rändavad mõtted
2006. Tuššijoonistus 81 x 107 cm
hind 960
Sätendav vaikus
Naima Neidre
Sätendav vaikus
2002. Tuššijoonistus 50 x 70 cm
hind 672
Unede puu
Naima Neidre
Unede puu
2006. Tuššijoonistus 75 x 102 cm
hind 960
Varjude lehvik
Naima Neidre
Varjude lehvik
2006. Tuššijoonistus 75 x 102 cm
hind 768
Voogude ees
Naima Neidre
Voogude ees
2006. Tuššijoonistus 81 x 107 cm
hind 864
Õhtute tolmus
Naima Neidre
Õhtute tolmus
2006. Tuššijoonistus 75 x 102 cm
hind 768