Olga Terri elab täna tagasitõmbunult Tallinna südalinnas, soovimata avalikkuse liigset tähelepanu. Ajal, mil iga nädal avatakse mitu näitust ning ilmuvad üldkäsitlused ja monograafiad, on Terri leebelt keeldunud enda loomingu eksponeerimisest. Mis on tehtud, see on tehtud. Seetõttu on käesolev näitus mitmes mõttes avastuslik, kuigi siin ei eksponeerita ühtegi uut tööd ning mitmed teosed on üle 50 aasta vanad. Läbilõige Olga Terri loomingust võimaldab eelkõige heita pilku ühe sõltumatuma autori kujunemisloole, kus iga töö on sündmus. Terri pole kunagi töötanud „lihtsalt niisama”, näitusele panemiseks või publikule müümiseks. Iga samm siin on põhjendatud, iga võetud kõrgus ületatud kindlalt.

Ühes haruldases intervjuus on Terri meenutanud oma suurimate mõjutajatena Eerik Haamerit ja Johannes Greenbergi – õpetajaid. Ent kui küsida, millised maalitehnilised õpetussõnad teda enim mõjutanud on, vastab Terri, et ei, see polnud maalimine, mida ta õppis. Greenberg tuli vahel tema molberti juurde, ei öelnudki midagi, korrigeeris veidi siit-sealt. Ennekõike õppis Terri ikkagi suhtumist elusse ja inimestesse. Sellest ajast peale on Terri sarnaselt Haamerile vaatleja, teravapilguline silmitseja. Ent erinevalt oma õpetajast pole ta kunagi joviaalne, naljakas, suurejooneline, vaid vaikne, meditatiivne, mõtlik. 1940ndatest on hästi teada Terri ehthaamerliku pintslilöögiga lahendatud vanglastseenid, mis olid kantud inimlikust kaastundest, mõistmisest ja traagikatajust.

Siinsel näitusel on üleval peamiselt maastikud. Maastikud nii kodust, nii Mähelt kui ka õdede juurest Lõuna-Aafrika vabariigist. Ükski mulje ei ole jõudnud Terri maalidele silmapilkselt, purskena. Vaimustumine aafrika maastikest ei ole kaasa toonud erkkirevaid mäeröögatusi, ekspressiivseid toone, vaimustumist. Terri läbib pärast muljet ja enne maalimist mitu filtrit, mis puhastavad tema jaoks mürasadet. Maal ei ole Terri jaoks koht, kus väljendada hetkelisi emotsioone. Uttu mattunud värav Mähel või mäed Kaplinna lähistel on mõlemad puhastatud meditatiivseks tervikuks, kus justkui mäletatakse midagi, justkui saadakse millestki aimu, kuid alati vaid riivamisi. Aeda vaatamine ei tähenda tema jaoks maalitehniliste ettekäänete leidmist, vaid mõtisklust, ilmalikku religioosset teenistust, mille käigus kogunevad aeda jäljed lapsepõlvest, hetkeolukord, aimdus tulevasest lahkumisest.

Miski, mis Terri puhul läbi kõigi kümnendite ikka imestama on pannud, on tema näiliselt kunstiväline lähenemine kunstile. Siin ei ole stampe, mis ootavad meid enamasti näiteks natüürmortide juures. Siin ei ole tuttavaid vormilisi võtteid maastike kujutamisel, maalikunstile siin-seal kohustuslikuks peetavat koloriidisadu. Pigem on see andetüübi sattumuslikkus, et Terri maailmataju just maalikunstis väljenduse leiab. Arusaamine sellest, et maalida ei tule mitte seda, mis näha, vaid seda, millest kõigest see räägib, on sügav, veendunud, veidi nukker ja aus lähenemine.