Näitused > Toimunud > ArtDepoo

ArtDepoo 02.06.2005-04.07.2005

Mara Koppel, Maarit Murka, Andrei Maksimjuk, Lauri Sillak, August Künnapu

ZIELPUNKT: ARTDEPOO

ArtDepoo avanäitus Zielpunkt: ArtDepoo toob vaataja ette viis kunstnikku, kes on oma loominguliselt käekirjalt väga erinevad. Seeläbi soovib galerii publikule signaliseerida, kuivõrd laiahaardeliselt kaasaegset kunsti haarata püütakse – ja seda samas aru andes, et galerii huviorbiidist on siin näitusel vaid väike killuke.

ArtDepoo avanäitus Zielpunkt: ArtDepoo toob vaataja ette viis kunstnikku, kes on oma loominguliselt käekirjalt väga erinevad. Seeläbi soovib galerii publikule signaliseerida, kuivõrd laiahaardeliselt kaasaegset kunsti haarata püütakse – ja seda samas aru andes, et galerii huviorbiidist on siin näitusel vaid väike killuke.

Laurentsius on Eesti kunstis tänaseks olnud juba üle kümne aasta. 1990ndate alguses kerkis ta koos erinevate koostööpartneritega (Tommyga, hiljem A.D.ga, nüüd kellegi &Coga) siinse kunstimaailma tähelepanu keskpunkti. Seal on ta tänaseni, ent põhjused erinevad. Kui Laurentsius tuli, olid tema tööd hiigelsuured ja kasutasid oma pinnal kõikvõimalikku sodi. Räägiti trash-maalist, aga oldi võlutud.
Laurentsiuse “Nägu” on ilmselge kimbatus. Kimbatus, sest ühelt poolt valdab Laurentsius suurepäraselt illusiooni loomist, tema pintsel suudab välja maalida näo kõige väiksemad rakursid. Ja Laurentsius on seda eriliselt rõhutanud, paisutades töö mõõtmed väga suureks. Teisalt taipab Laurentsius ka suurepäraselt, et mingi osa kunstist on ammu muutunud campiks, ärakulutatuks, korratavaks, plakatlikuks. Nii miksibki ta prahti ja õlivärvi, metalli ja pintslikarvu, madalat ja kõrget. Mis teha. Kimbatus.

Maarit Murka Zielpunkt jätkab sealt, kus Laurentsius lõpetas. Noor autor, äsja kunstiakadeemia lõpetanud kunstnik on kimbatuse ületanud ning tunnistab avalikult, et originaalne ja virtuoosne maalijakäekiri saab moodustada vaid ühe osa maali tähendusest. Jah, pintslitöö, koloriit, valgus, vari – kõik on loomulik, isegi liigagi loomulik, täpne ja akuraatne. Ent Murka tunnistab avalikult, et juba 150 aastat on fotograafia saavutanud tunduvalt paremaid tulemusi reaalsuse staatiliste üksikkaadrite tabamisel. Mida pintsel ei suuda, suudab kaamera. Ometi maalib Murka nagu fotograaf – ja ütleb sellega, et see ongi maali uus võimalus. Tunnistada, et natuuritruuduse tabamine on käsitöö, kunsti hooleks jääb tähenduste jaotamine, valikute tegemine ja maailma nägemisviiside mitmekesistamine.

Kui Murka lähenemisele leiame uuemast kunstist mõnegi paralleeli, siis sama võiks öelda ilmselt ka Mara Koppeli tunduvalt poeetilisemate tööde kohta. Temagi käekiri on „jahe” – suured värvipinnad, kogu efekt saavutatakse kiiresti ja mõjusalt. Ent Koppeli maalid on asetuvad seeriasse ning annavad väga selgete ja lakooniliste vahenditega teada, kes on see inimene tööde taga – mida ta peab maailmas oluliseks, millise pilguga ta elule vaatab ja kes tema jutule pääsevad. Midagi ootamatult uut meile ju siin ei õpetata, ei üritatagi, küll aga suunatakse pilku, fokusseeritakse teatud fragment argielust ning kantakse ta suurele lõuendile. Ehk võib siingi näha uut noorema maalikunsti suundumust – maalile tuuakse suurendatud argielu, autorid näitavad oma oskust maailma vaatlemisel ning näivad Rein Raua kombel ütlevat: pisiasjad, mis omavad tähtsust.

August Künnapu, noorema autorkonna Wunderkind, on Koppelist sootuks erinev, aga ometi sarnane. Säärase labase sissejuhatusega ei pruugi ehk kaugele jõuda, ent püüdkem. Vormi poolest on ju Künnapu tõepoolest erinev: suurtele pindadele vastukaaluks on tema töödel palju väikeseid, isikupäratu pintslitöö asemel vägagi loominguline, välja on kujunenud isegi teatud „augustkünnapulik” figuurikäsitlus. Ent tähenduslikul tasandil keskendub ka Künnapu argiste, isegi tobedate ja kergelt kummaliste motiivide valimisele. Künnapu liigub meiega samal tasandil, näeb samu asju, aga paneb neid lihtsalt erinevalt tähele.

Andrei Maksimjuk on ehk selgeim näide väga noorest autorist, kes annab endale selgelt aru, et ta pole saar, vaid poolsaar - et tema autoripositsioon on paratamatult ära määratud ning iga tema teos langeb "kunstiajaloo" alla. Maksimjuk tunnistab siin avalikult, et temagi on hoolimata oma noorusest juba praegu üks osa kunstiloost - nii sellest, mis olnud, kui ka sellest, mida alles hakatakse kirjutama. Ta tsiteerib või viitab klassikalistele motiividele, mis alati on maalikunstnike huviorbiiti millegipärast sattunud ning mida võetakse enesestmõistetavalt: puuviljad, lilled, klaaspokaalid, lumised mäetipud. Ent Maksimjuk on lilled ära lõhkunud, võimsad mäetipud fooniks taandanud ning klaasi tühjaks teinud. Enamgi veel: ainus, mis võiks pildi tähenduse lõplikult kinnistada - roosivars väljub pildiruumist enne, kui lahendus saabub.

< tagasi
Side IV
Mara
Side IV
2004. Õli, lõuend 120 x 150 cm
hind 1 470
Side III
Mara
Side III
2004. Õli, lõuend 120 x 150 cm
hind 1 598
(müüdud)Peidetud tõde
Andrei Maksimjuk
Peidetud tõde
2004. Õli, lõuend 135 x 110 cm (raamimata)
hind 1 215
(müüdud)L.S.
Maarit Murka
L.S.
2004. Õli, HDF 110 x 160 cm (raamimata)
J.E.
Maarit Murka
J.E.
2004. Õli, HDF 110 x 160 cm (raamimata)
Filmisuudlus
August Künnapu
Filmisuudlus
2004. Akrüül, lõuend 120 x 100 cm (raamimata)
(müüdud)Poiss ja laama
August Künnapu
Poiss ja laama
2004. Akrüül, lõuend 180 x 130 cm (raamimata)
(müüdud)Poiss ja plika
August Künnapu
Poiss ja plika
2004. Õli, lõuend 180 x 130 cm (raamimata)