Mati Kütt on üks neist Eesti maalikunsti hillitsetud annetest, kelle looming valmib tundmatutes paikades aimamatu käekirjaga. Tema tööd jõuavad küll näitustele, äratavad seal ka tähelepanu, kuid jäävad alati ringlema kunstiorbiidi külgedele. Ei, ega kellelgi ei ole midagi Mati Küti tööde v a s t u (ja kuidas saakski?). Lihtsalt need loomeallikad imbuvad välja niivõrd tundmatutest sügavustest ja toovad endaga kaasa kõige ootamatumaid mõttesadestusi, et nendega haakumine tavapärase kunstiretoorika abil on enam kui keeruline.

 

Meie sisenemine Mati Küti loomingusse peaks ilmselt algama võimalikult selle lätte lähedalt, kust Kütt ise stardib. Me peaksime mõistma, et seekord ei alga näitus plaksti! galeriiukselt, kus me võiksime edukalt rakendada senist näitustel käitumise mustrit: kõnnime tööde ees, vaatame neid, loome paralleele kunstiajalukku, mõistame kaasaegsete teooriate tähendusi, analüüsime, tuletame, naudime. Tundub, et Küti puhul peame me eelnevalt sisenema kogu Mati Küti universumisse t e r v i k u n a. Mida see tähendab? Kas see tähendab, et peaksime tutvuma Küti senise filmi- ja kunstiloominguga, et üldse millelegi pihta saada? Sugugi mitte.

 

See tähendab, et Küti maalide jaoks peame me valima hoopis teistsuguse taktika kui seni. Siin ei ole me niivõrd näitusekülastajad, kuivõrd romaanilugejad või filmivaatajad. Kütt teeb kahte asja korraga: ta maalib meile pilte, kuid ta loob meile sinna taha terve maailma. Me peame mõistma, et Küti näitusele tulles astume me mitte uute tööde ette, vaid uude universumisse. Senistest reeglitest ei kehti siin tõenäoliselt ükski.

 

Võib arvata, et käesoleva näituse iseloomustamisel kasutatakse järgmiseid mõisteid: sürrealism, absurd, grotesk, pastoosne värvikäsitlus. Kuid võib-olla tasuks tähele panna ennekõike nende maalide inimlikku tasandit. Seda fantaasiat, mis võiks ennekõike mõjuda huvitava ja inspireerivana. Seda muinasjutulisust, mis annab meile aimu „teiste maailmate” võimalikkusest. Seda huumorimeelt, mis lahustab tõsised utoopiad lusti veeklaasis. Sest kuigi universumis, toimub selle seeria esmane tegevus hoopis kujutelmas.

 

 

On väidetud, et taevariigis ootab meid paradiis. Kas see ka nii on, selleks sai ette võetud kosmoseodüsseia. Edukas oli koostöö venelastega, kes oma kanderaketil „Stalker” mind koos „Suitsupääsukesega” kenasti orbiidile toimetasid. Edasi tuli juba iseseisvalt toime tulla.

Õhk hõrenes, pea muutus kergeks. Ilmusid kaunid paradiisivaated ...

Siis hõikas Sigmund mind palatisse tagasi.

 

Kosmonaut palatist 8