SEB näitusesaalist on kujunenud aastate jooksul paljudele kunstnikele võimalusterohke ekspositsioonipind. Panga toetusel ja Haus Galerii koordineerimisel on ruumil oma selge identiteet ja valikud. Professionaalide kõrval astuvad igal aastal ühel korral oma töödega üles ka kunsti harrastajad, lisades tuntud loojate maailmanägemisele oma intrigeeriva ja vaheldusrohke vaatenurga. Ka seekordne näitus on just selline.

Galeriisaalis kohtuvad kaks maailma: pealinn oma kõrgtornidega, läbi mille me astume näitusesaali ja Eestimaa kaugustest sellesse linna vaikselt sissehiilinud Ruhnu saar oma looduse ja avarusega, mille kõrgeimaks torniks on taevas ise. Pealtnäha vastandid, kuid kas lõplikud? Ehk siiki mitte, sest neid ilmaääri ühendavad ikkagi inimesed – nende mõtted, igatsused ja põhiolemus, mis kipub alatasa tagasi looduse juurde, olgu või nädalavahetuseks linnast välja. Ent nüüd on see nädalavahetus näitusesaalis nagu kõrge puu, mille ladvas istuda, et hingata endasse allolevate maastike loomulikku kulgu ja olemist.

Priit Kapsta (s. 1963) on olnud Ruhnu saarega seotud 1990ndate aastate algusest, mil ta sattus sinna restaureerima vana puukirikut. 2005. aastal asus ta aga ametisse sadamakaptenina ja teeb seda tööd tänaseni, tervitades rõõmsalt kõiki sadamasse saabujaid justkui kaua oodatud omasid. Priit Kapsta on ise öelnud, et see paik ei tähenda tema jaoks üksnes vanu ruhnurootslasi ja unikaalset kirikuansamblit, vaid ka saarel elavaid huvitavaid inimesi oma mitmekesise ja mahlaka pisiasjade maailmaga.

Näituse valmimisel ja publikuni jõudmisel on tema jaoks võtmesõnadeks “juhus” ja “head sõbrad”, kelle toel on pildid saanud väärika vormistuse ja formaadi. Seda “vana ruhnlaste riiki” keset Liivi lahte, kus võõrustatakse sõbralikult kõiki külalisi, on autor jäädvustanud aastail 2005–2007. Tema fotosilm näeb merd ja maad, päikest ja tuult, üksikut ankrut liivarannal, näeb õhku ja hingamist – reaalsust ja poeesiat. Need on pilgud looduse ja inimeste lõputuna näivale suhtele – kesk merd, paratamatusega seotud üksinduses on kõik teisiti. Linlane ehk ei lepiks paljugagi, mida ruhnlane peab tavapäraseks. Linlane on kaugenenud sellest rütmist, mida tingib loodus. Kui linlane istub autosse ka tuulise ilmaga ja sõidab oma mõtte järele kasvõi Lätti, siis ruhnlane seda niisama naljalt ei tee. Ruhnlane ootab, kui meri on vaibunud ja laevad käivad või kui vihmane lennurada on piisavalt kuiv, et saareservast mandri poole õhku tõusta. Paratamatus teeb leplikumaks ja pilgu selgemaks. Sellesama selge pilguga on sündinud ka Priit Kapsta Ruhnu saare fotod, mis panevad meid mõtlema sellele, et hetk on parasjagu nii pikk, kui kaua me ise selles püsida oskame, tahame ja  suudame.