Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 04.09.2008-17.10.2008

Mari Roosvalt

Situatsioon

Niinimetatud reisimaastikud moodustavad eesti kunstis tõeliselt omanäolise ja üllatavalt suure peatüki. See on žanr, millega võiks kirjeldada kõige olulisemat osa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eesti maastikumaalist, kuna kõik olulisemad kunstnikud reisisid suuremal või vähemal määral Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning olid seal loominguliselt viljakad ja edukad. Erilisel kohal on siin just Lõuna-Euroopa, mis võlus kunstnikke loomulikult mitte „tuttavaga“, mitte „põhjamaise“ või „Eestipärasega“, vaid just eksootilise, võõra, teistsugusega. Meenutagem kasvõi Johann Kölerit ning tema Itaalia-perioodi, Ants Laikmaad ja Capri saart, Konrad Mäge ja Veneetsiat jne. Just Itaalia tõusebki selgelt teistest Euroopa riikidest esile, kui me kõneleme Eesti kunstnike inspiratsiooniallikatest. Hispaania, mida Konrad Mägi nimetas oma unistustemaaks (kuid kuhu ta kunagi ei jõudnud), mängib hoopis vähemtähtsat rolli.

 

Mari Roosvalt reisis Hispaaniasse Valencia ja Barcelona ümbrusesse 2007. aastal. Ometi kuuluvad tema maalid orgaaniliselt ühte sarjadega, mida sadakond aastat enne teda lõid eesti kunstnikud mujal Euroopas. Lähtealus on neil mõlemal sarnane: võõras riigis kogetakse midagi senitundmatut, ootamatut – ja seeläbi ka kunstnikule kahtelmata inspireerivat. Erinevalt aga näiteks Laikmaast, kes elas Capril terve aasta, või Kölerist, kelle Itaalia-periood kestis koguni kolm aastat, viibis Roosvalt Hispaanias loetud nädalad. See on lühike aeg, kuid just see ajaline kestvus on ära määranud ka Roosvalti tööde iseloomu.

 

On selge, et kui keegi viibib võõras keskkonnas sedavõrd lühikest aega, siis võib tema kohataju olla hea vedamise korral just eriliselt intensiivne. Teadmine, et millelegi saabub kohe lõpp, paneb alati seda „midagi“ täpsemalt ning kirglikumalt uurima. Nii on juhtunud ka Roosvalti puhul, kellele piisas mõnest nädalast, et ammutada inspiratsiooni terve uue sarja jaoks. Kõik nurgad on siin teravad, kõiki vaatekohti on ainult üks, kõik tema töödes mõjub esmakordselt nähtu ning kordumatuna, ühtegi meeleolu ei tabata enam teist korda. See muljete erakordne intensiivsus ja värskus lööb ka Roosvalti paleti kirkaks, mitmevärviliseks ja jõuliseks. Ei, kunstnik ei ole siin kartnud seda, et ta võiks kuidagi eksida selle vastu, mis on „tegelikult“ Hispaania – see siin on t e m a Hispaania. Kogetud, nähtud, ammutatud – kuid mitte tundmaõpitud.

 

Teine aspekt veel. Kui keegi viibib mitte eriti pikka aega kusagil, siis ei jõua ta süveneda kogu maa kultuuripärandi rikkusesse, inimeste tuhandetesse iseloomudesse, arhitektuuri sadadesse võimalustesse. Ta näeb sellest riigist killukest (ja see killuke on alati suhteliselt juhuslik). Seetõttu ei ole mõtet Roosvalti töödest otsida ka „tõde“ – seda, milline Hispaania tegelikult on. Tema maalid ei moodusta täpset kaarti Hispaaniast ning näib mõttetu püüda oma Hispaania muljeid Roosvalti omadega võrrelda. Ei, loomulikult pole Roosvalt näinud samu objekte, tajunud samu meeleolusid või näinud samu tähendusi, mida teie, kuigi te olete viibinud ühes ja samas kohas. Sellest hoolimata ei maksa arvata, et Roosvalt ei ole maalinud „päris“ Hispaaniat. On küll. Kuid veelgi enam on ta maalinud iseenda Hispaaniat ehk täpsemalt öeldes: Roosvalti tööde põhjal saame hoopis enam teada kunstniku enda kui Hispaania kohta. Meie ees laotub laiali omanäoline kaart, mille abil võime näha, mis täpselt kunstnikku Hispaania võimalustemüriaadis huvitas. Vastused, teadagi, ei pruugi olla üllatavad: valgus, arhitektuursed objektid, värvid, hoog, kirg...

Ent samamoodi, nagu ei klapi Roosvalti muljed teie omadega, ei klapi need ka näiteks Ado Vabbe omadega. Mis parata. „Situatsioon“ tõestab vana tõde: iga inimene on eriilmeline. Nagu ka iga riik.

 

< tagasi