Näitused > Toimunud > ArtDepoo

ArtDepoo 29.09.2009-24.10.2009

Eda Lõhmus

Postmaastikud

Teisipäeval, 29. septembril kell 19.00 toimub ArtDepoo galeriis Eda Lõhmuse maalinäituse "Postmaastikud" avamine

Noor, kuid samas juba suurt tähelepanu pälvinud Tartu kunstnik esitab Tallinna publiku ees oma magistrikursuse lõputööd.*

Kunstiteadlane Eero Epner:

Selle näituse põhjal võiks korraks tagasi pöörduda põhilise juurde: milleks meile maalikunst?

Tõepoolest, milleks? Kas aitab see meil lepitada lahku läinud vanemaid (Jürgen Rooste)? Kas teeb ta meie eest remonti, võtab kaalust alla, toob toidu lauale, aitab üle saada leinast? Kas meie elud muutuvad kuidagi paremaks, kui me oleme näinud meeter korda kaks lõuendit, mis kellegi poolt on ära värvitud? Olgem ausad: maal ei suuda seda.

Eda Lõhmuse maalikunst on püsinud huviorbiidil viimased kümmekond aastat. Oma tuumses koes muutumatuna püsinud Lõhmuse loomingut on kirjeldatud kui naiselikku, õrna, pehmet, ilusat, tundlikku... – te saate juba pildi. Selliste maalide puhul näib küsimuseasetus, milleks on maalikunsti vaja, juba vastatuna. See aitab meie maailma tuua ilu. Luua poeesiat. Anda edasi õrnu tundeid. Ja nii edasi.

Kuid tundub, et Eda Lõhmuse maale on võib-olla vaja hoopis selleks:
-    kui sa istud kusagil Ida-Euroopa väikelinna sukapoes ja müüd kolmekümnendat aastat järjest sukki, siis võiksid Lõhmuse maalid sisendada sulle kindlust, et elus on ka muud ja sina võid olla osa sellest
-    kui sul juhtuvad elus olema õnnelikud ajad, siis ütlevad Lõhmuse maalid, et kõik on ajutine, kuid ajutisuses võib olla oma ilu
-    kui sa satud mõne järve äärde või uitad niisama metsades, siis võiksid sulle meelde tulla Lõhmuse maalid, mis ütleksid, et see järv ei ole lihtsalt järv – ja see mets ei ole lihtsalt mets. See on umbes nii, nagu kuulata kõrvaklappidest klassikalist muusikat ja kõndida mööda tänavat.
-    kui sa loed head luulet ja mõtled, et mida autor küll öelda tahab, siis võiks vaadata samuti korraks, kasvõi vilksti, seina poole
-    kui sind on ära tüüdanud argised jamad, siis ei ole mõtet Lõhmuse maale vaadata. Oma muredest tuleb ikka ise üle saada.
-    kui sa mõtled, kuidas edasi, siis võiksid mõne aja küll Lõhmuse maalide ees seista. On lohutav näha, et mõni üks korda kaks meetrit värvitud lõuend võib samade asjade peale mõelda.
-    kui su meeleolud on nii ja naa, siis Lõhmuse maalides võib piisava süvenemise korral leida turvalisuse, mis on umbes nii, nagu istuks maskiga keset linnaväljakut ja mitte keegi ei saa su hõlma hakata.
-    ja siis võiks veel mõelda vahel selle peale, et küsimus, milleks meile maalikunst on sama tuumakas kui milleks meile hantlid, nööbid, allahindlused ja muud afäärid? Kui keegi suudab neile küsimustele vastata, siis võiks ka maalikunsti juurde minna.



*Lõputöö juhataja – Jaan Elken.

Näitus jääb avatuks 24. oktoobrini.

Meedia:

20.10.2009
Tartu kunstnik Eda Lõhmus teel maalikunsti põhiväärtuste juurde
Eesti Päevaleht, Ants Juske
09.10.2009
Lõhmuse valge müra ArtDepoos ei ole poos
Sirp, Jaan Elken

 

< tagasi