Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 08.10.2009-13.11.2009

Andres Tolts

Varane Tolts

Oma keskkooliaegseid töid näitab Andres Tolts võrdväärsena hilisema loominguga, mistõttu ei ole põhjust neist mööda vaadata. Muidugi torkavad neis esimestes guaššides ja akvarellides silma mitmed momendid, mis tõestavad väidet kunstniku muutumatusest: sellest, et ta on kogu oma loomingulise karjääri tundnud huvi enam-vähem ühesuguste fenomenide vastu. Näiteks abstraktse ja reaalse segamine, assotsiatsioonivabadus, irooniline sotsiaalne närv jne. Need on võluvad väikeseformaadilised tööd, mis ealiste iseärasuste tõttu on vabama fantaasia ja kohmakama teostusega kui juba paari aasta pärast valminud teosed.

Toltsi soov neid oma kunsti pärisosana välja pakkuda on õigustatud: ühelt poolt on nad eeltööd tulevikule (seda nii mõnigi kord sõna otseses mõttes, käsitledes samu motiive võrreldes hilisemate töödega, teiselt poolt aga need guašid, akvarellid ja õlimaalid käsitletavad iseseisvatena. Nende voorused ning puudused on kõik säärastele juhtudele tüüpilised plussid ja miinused: mängulisuse ja otsingute vahetus ning värskus ühelt poolt ja professionaalse vormistuse nappus teiselt poolt.

Tolts pole mingi nipiga "filigraanne" kunstnik, kelle noorepõlveetüüdid reedaksid wiiratilikku või subbilikku kaasasündinud tehnilist meisterlikkust – pigem isegi vastupidi, kohati mõjuvad Toltsi toonased tööd mitte ainult õpilaslikena, vaid selleaegset "hea kunsti" kaanonit silmas pidades peaaegu nagu bad painting. Figuurikäsitluse kohmakus ("Lennuväli") või värviüleminekute ebaühtlus ("Pilv") võiksid mõjuda peletavalt, kuid kuna Tolts pole ka hiljem kujunenud maalijaks par excellence, tuleb küsida juba nende varaste tööde puhul, mis on siis tema trumbiks? Millega tõestab Tolts, et ta on tõepoolest kunstnik, isegi kui tema maalijaoskused on 60ndate arusaama kohaselt veel pehmelt öeldes kesised?

Esimene vastus on muidugi see, et Tolts murrab end nende töödega lahti eesti kunsti pikkadest 1930ndatest. Ühel või teisel moel oli "Pallase" päike heitnud siinsele kunstiloole kuni seniajani oma varju. Tolts hülgab maalilisuse, hülgab "ilusa" maalimise ning väljendab ühes intervjuus põlgust säärase kummalise nähtuse  nagu "pintslitöö" üle. Ta maalib kaasaegselt, kontseptuaalselt, säravalt.
Teiseks on põnev näha, et Toltsi kunstnikutaotlustes on palju eesmärke, mis sageli käiakse välja üheaegselt. See poleks isegi veel nii haruldane, kuid tuleb arvesse võtta, et need eesmärgid on teinegi kord pea vastassuunalised. Nii uurib Tolts abstraktse ja popkunsti sürrealismi ja uusrealismi võimalusi, luues oma piltidest sageli lahinguvälju, kus mõned neist – kui mitte kõik korraga – koos on.

Ent kui piirdudagi puhtkunstiloolise retoorikaga, siis võib tõdeda, et sääraste lahinguväljade loomine esiteks ning nende julge mittemaaliline teostamine teiselt poolt lõid 1960ndate kunstis uue kvaliteedi, mida võisid tervitada eriti need, kellele käis tõsiselt pinda kunsti liigne auraatilisus või maalikunsti muutumine järjest enesekesksemaks. Toltsi varastes töödes on tõesti midagi Raivo Korstnikult, midagi Nikolai Kormašovilt, Jüri Arrakult ja Lembit Sarapuult, kuid ometi on sel keskkoolipoisil ajada mingi hoopis oma rida, mis ei tõukunud enam niivõrd kunstiloo ahelast, kuivõrd sotsiaalsest touchist ja esteetilisest suveräänsusest. See on ühelt poolt uutmoodi maailmanägemise viis, mingi kaasaja kultuuri erinevate lõikekohtade katsumine, esialgu veel otsiv ja ebakindel, kuid ajapikku selgemaks saav kohaleidmine pärastsõjaaegses kultuuriuuenduses, moodsates kunstivooludes ning teisenenud keskkonna- ja inimesekäsitluses.



< tagasi