Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 10.05.2011-31.05.2011

Tiit Kulli erakogu

Kummardus Pallaslastele

Kunstikollektsioone võib mõõta mitmeti. Suured kollektsioonid, väikesed kollektsioonid, muuseumikollektsioonid, erakollektsioonid, komplektid teatud teemadel, teatud perioodidest; teadlikud, selgelt ja süsteemsed valitud kooslused, emotsionaalsed kooslused jne. Kuigi, mis iganes moel me püüame kunstikogusid liigitada, näib viimaks ikka, et selle liigitamise eesmärk on liigitamine ise. Kunsti mingites kooslustes kvalifitseerida näib nii ehk teisiti ebaõiglane, sest selle subjektiivne baas ületab sajakordselt ja alati kõikvõimalikud objektiivsed püüdlused kunsti lahterdada, milleks laiemas plaanis ei olegi vajadust. Üks ja ainukene vajadus peaks olema kunsti nautida, selle saatel mõtiskleda ja selle olemusest saada emotsioone, mis ei allugi mingitele argistele sõnastustele.


Selliselt võime vaadata ka erakollektsiooni Haus Galerii seintel, mille omanikuks on üks ääretult sümpaatne ja emotsionaalne kunstikoguja Tiit Kull. Oma kogu ei pea ta suureks, ent ometi ei saa me seda pidada ka väikeseks, sest kui inimene on kunsti kogunud enam kui kümmekond aastat, kui tema kunstiarmastus on alguse saanud lapsepõlvest ja kui kunstist on saanud loomulik osa tema elust, siis piltide hulgast selle kollektsiooni väärtus ammugi sõltuda ei saa. Kuigi ka hulk on märkimisväärne.


Tiit Kulli erakogu on suurepärane näide sellest, mis toimub kunstikogujate tagatubades, ehk neis kodustes ruumides, mida me ei näe, kuid mis eksisteerivad ja on olemas märksa suuremal hulgal ja määral kui nö suured kollektsioonid, mis laialt avalikkusele silma paistavad. Ehk mis siis toimub kunstikogujate tagatubades? Neis tagatubades, mida me ei afišeeri niisama ja igapäevaselt, kuid mis on kõigutamatult olemas ja mis meie kunsti eksistentsil kätt all hoiavad ja seda omal vaiksel eestlaslikul moel, ilma kisa ja kärata, kuid kindlameelselt väärtustavad. Neis tagatubades armastatakse kunsti, kunstil on seal oma selge osa. Pildid seintel teevad õhu ruumis meie ümber teisena hingatavaks ning on inimesi, kes ei suudagi hingata õhku, milles ei ole kunsti. Tiit Kull on üks neist. Läbi aastate on ta oma kunstikogu suure hoolimisega komplekteerinud ning tänaseks on sellest saanud armas emotsionaalne valik meie Tartu kunstikooli „Pallase“ lõpetanute töödest. Kulli selge suund on olnud koguda järjekindlat kokku kõik need autorid, kes on selle nimeka kunstikooli uksed enda järel, diplom näpus, kinni pannud ja loojatena kas suuremal või vähemal määral jätkanud. Tema kogus on esindatud nimed nagu Aleksander Vardi, Alfred Kongo, Richard Sagrits, Karl Pärsimägi jpt. Piltide valikus on head maitset, isiklikke eelistusi teemade kaupa, kuid piisavaid vaheldust – maastikuvaateid, figuraalkompositsioone, õlimaale, segatehnikas valminud töid, akvarelle ja graafilisi lehti.


Kui vaatame üht seesugust kogu, siis nii ehk naa on see koguja nägu, justkui pakuks ta meile välja läbi oma valikute vaate ühte sisemaailma, mis on väljendatud kõikide nende kunstnike mõtetega, mis pintslilöökide alt kumavad. Kunst ei vaja nautimisel sõnu, kontakt kunstiga on visuaalne, me saame sellest elamuse ja informatsiooni sõnadeta, me tunneme ära need tööd, mis kõnelevad meiega. Kui lähtume sellest kriteeriumist oma valikuid tehes, siis saab kollektsioon meie nägu.
Haus Galerii loodab, et selle Tiit Kulli poolt tagasihoidlikult väikese, ent oma loomult suure kunstikollektsiooni näitus annab julgust just neile kogujatele oma teostega avalikes ruumides esineda, kes enda kogu ise suureks ei pea – kes tagasihoidlikus emotsioonis hoiavad vaka all seda, mis võiks saada märksa laiema tähelepanu osaliseks, kinnitamaks asjaolu, et Eestis on olemas kunstikogud ja kunstikogujad ja inimesed, kes kunsti armastavad ja seda hindavad vaatamata sellele, et me neid ei näe ja neist nagu midagi ei tea ja nende samme kunstisaalides laialt kõmisemas ei kuule. Väljapaistmine ei pea tingimata olema eesmärk omaette, et anda märku oma olemasolust – me oleme olemas ka siis, kui meid keegi ei näe, sest meie tegevuse mõõdupuu on väärt sisu, millega me oma igapäeva toidame. Tiit Kull on selle sisu salamisi vaikselt ja pikalt kaheldes avalikkuse ette toonud, näitusena eksponeerinud ja küsinud: kas see, mis mulle korda läheb ja mulle armas on, võiks korda minna ka teistele? Kuna see, mida ma olen aastatega kogunud, on meie kunstiprofessionaalide suurepärane looming, mis võiks kõneleda kasvõi korrakski mitte üksnes minu tagatoas minuga, vaid enamate inimestega.

Ilusaid näitusehetki ja selget teadmist, et kunstil ei ole mõõdupuud, kunst on meie otsus, kas me ta endale lähedale laseme või mitte. Ent kui laseme, siis saab sellest meie maailm üksnes rikkamaks.
 
Piia Ausman

 

Näitus jääb avatuks kuni 24. maini  


 

< tagasi
Hooneid Vahilt
Arkadio Laigo
Hooneid Vahilt
1936. Puugravüür Plm 15.8 x 21 cm (raamitud)
Kaljusaared Äänisjärvel
Viktor Karrus
Kaljusaared Äänisjärvel
1959. Õli, lõuend 54 x 73 cm (raamitud)
Peipsieelne madalik
Aleksander Vardi
Peipsieelne madalik
1948. Õli, papp vm 55 x 81 cm (raamitud)
Tartu kivisild
Richard Kaljo
Tartu kivisild
1960. Puugravüür km 18.5 x 22.5 cm (raamitud)
Hoov
Hando Mugasto
Hoov
1936. Puugravüür Plm 24.5 x 18.7 cm (raamitud)
Akt toolil
Eduard Rüga
Akt toolil
1952. Värviline linoollõige Km 32.2 x 16.6 cm (raamitud)