Gobelään on piltvaip. Selle kudumiseks peab olema idee, mille kunstnik leiab oma intuitsiooni, tunnet ja mõtet kasutades. Kunstniku sõnum, sisetunne ja emotsioon vormistub kavandina. See näitab missugune vaip lõpptulemusena välja näeb.
Kavand võib olla tehtud erinevate vahenditega. Selleks sobivad nii guašš, tempera, akvarell, tušš, pastell jms või hoopis mõni arvuti kujundusprogramm. Keskajal kasutati suurte gobeläänide tegemiseks peamiselt manuskriptide illustratsioone. Hiljem tehti gobelääne kunstnike maalide järgi või tegid maalikunstnikud spetsiaalseid gobeläänidele mõeldud kavandeid. Kavand, mis on suure gobeläänvaiba aluseks, võib iseenesest olla väike. Selleks, et kududa suur gobeläänvaip, mis on täpselt kavandi sarnane, on oluline teha väga täpne vaibasuurune kartoon ehk tööjoonis, mis peab eriti täpselt jälgima kujundite kontuurjooni.
Gobelääni kudumiseks kasutatakse tavaliselt püsttelgi. Sellele tõmmatakse linased lõimelõngad. Kudumine toimub tööjoonise järgi, mis on tavaliselt kinnitatud lõimelõngade taha. Samas kavandit jälgides ja koelõngu värvide järgi valides ja segades ning neis järkjärgult käsitsi lõimelõngade vahele põimides valmib gobeläänvaip. Lõng-lõngalt kavandi ja tööjoonise järgi kujundite ja pindade põimimine  nõuab suurt vilumust ja võtab palju aega. Seetõttu on gobeläänvaibad kallid ja väärtuslikud. Eriti kallite ajalooliste gobeläänide kudumisel kasutati lisaks villale, siidile ja puuvillale ka hõbe- ja kuldniite. Piltvaip lõi ruumis meeleolu ja andis sooja, aga gobelään oli ka valuutaväärtuses maksevahend, tagavara mustadeks päevadeks ja esinduslik riiklik kingitus.
Piltvaipadel on erinevaid nimetusi. Kuid figuraalse või abstraktse spetsiifilises põimetehnikas piltvaipade lemmiknimetuseks on jäänud gobelään. Nimetus kuulub ajaliselt 17. sajandi teise poolde, mil Euroopa juhtivaks vaibatootjaks sai Pariisis tegutsenud Kuninglik Gobelini Manufaktuur. Selles hoones olid 15. sajandil alustanud tööd värvalitena vennad Gobelinid. Perekonnanimi aga kandus üle manufaktuurile ja sai üldnimetuseks piltvaipadele, olenemata sellest, kus ja millal need on kootud.

Nii nimetame ka Helen Kauksi vaipu gobeläänideks. Helen kudus oma tunded ja mõtted vaipadeks ise. Neid säravaid gobelääne võime võrrelda maalidega, mis põimitud lõngadega.

Erika Pedak