Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 08.03.2016-06.04.2016

Arne Maasik

Pariis, Pariis

Arne Maasik (1971) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri erialal ja tuntud nii arhitekti kui fotograafina, olnud võrdselt toimekas nii ühes kui teises valdkonnas, sidunud arhitektuuri korrastatud rütme fotokunstiga, armastanud pildistada linnasid, kuid leidnud oma taktimõõdu ka looduse stiihilises olemuses. Arne Maasik käsitleb fotot läbi talle omase eksistentsiaalse vaatepuntki, mida võimendavad tema valitud rafineeritud teemad ja puhtad kompositsioonid.

Kõneledes Arne Maasikust trafaretselt kui mistahes professionaalsest ja väga heal tasemel kunstnikust, võiks jätkata, et ta on osalenud arvukatel näitustel, saanud mitmeid preemiaid, ning et tema tööd on esindatud nii muuseumikogudes kui erakollektsioonides Eestis ja mujal maailmas - ent mitte see ei oleks see, mida kunstnik rõhutada tahaks. Oluline on looming, mis teeb looja suuremaks temast endast, suuremaks mistahes määratletavatest piiridest.  Loomingu läbi tekib uus ruum, väljaspool argist – koht, kus ärkavad mõtted, tunded ja tajud, mis sealolijat nii maailma kui iseenda suhtes korraga tundlikumaks ja teravamaks teevad.

Haus Galeriis avatud näitusel suhtleb Arne Maasik oma publikuga läbi ruumi, mille loomiseks on teda inspireerinud linn – Pariis. Kunstniku osa on üldistada, provotseerida ja kütkestada, anda kõnekalt, mõjusalt ja veenvalt edasi seda, mis teda ennast on kütkestanud – seekord siis “Pariis, Pariis, Pariis” läbi Arne Maasiku silmade.

Pariis – metafoor millestki väga isiklikust, emotsioonist, kuhu on poetunud mustvalge filmi romantilist hõngu. Pariis kui koht iseendas, kuhu ikka ja jälle tagasi minna, istuda pargipinkidel või kaduda bulvaride hõngu – rütmi, meeleolusse, laulu, mis kummitama jääb. Pariis kui déjà vu pigem aistingust, kärsituks tegevast igatsusest kui mõnest konkreetselt toimunud olukorrast.

Kui palju on sellest linnast lauldud. Heldur Karmo on kirjutanud: “Ah, Pariis! Tundsin siis lausa nukrust, kui rong mind sealt viis. Aga teel juba hõiskas mu meel: – Olgu võõrsil küll hea, kodus parem on veel!“ (Minu laul Pariisist, 1971). Kas võis selliselt endas vaikselt laulda ka fotograaf Arne Maasik, kui ta kaamera kotis Pariisi tänavate, väljakute ja tornide võlust mõtlikuna saabus tagasi Tallinnasse, mida kutsuti 30ndatel hubaste kohvikute pärast samuti Väikeseks Pariisiks.  

Ikka oleme me seda linna läbi aegade igatsenud, kes kunstnikena, kes muidu promeneerijatena. Pariis – linn, kus jalutada käed seljal, pikas mantlis, hõlmad valla nõnda nagu elu olekski ainult üks lõputu jalutuskäik. Kas Arne Maasik jalutas Pariisi tänavatel pikas mantlis käed seljal? Jätame selle küsimata, olles veendunud ühes - laulis ta seal kindlasti, olgu või omaette, sest just rütmid on need, mis tema Pariisi fotodel lummavad. Tagasihoidlikult mustvalgetena valminud fotomaailmad, mille värvide meloodia äratab vaatajas endas isikliku emotsiooni muusika. Kui noodid oleksid värvilised, siis milline neist oleks punane? Kas Arne küsis endalt selle küsimuse seistes Eiffeli torni all, objektiiv suunatud üles jäädvustamaks tohutut metallkonstruktsiooni kui punasena mõjuvat lille, mis end oma õie raskuses allapoole on kallutanud, et tänavsillutist puudutada? Milline on see jazz, mis tekib silmitsedes Montmartre’i õrnalt õhkuhajuvat siluetti või pöörata pilk ajaloolistelt elamublokkidelt modernsetele pilvelõhkujatele…?
 
Arne Maasik on teinud Pariisist oma linna, nähes seda kui detaili või läbi kauguse üle künka laiumas justnagu kuube, mis boheemlasliku elegantsiga üle maastiku seljatoe on visatud, et sinna hooletult ent lummavalt jäädagi. «Pariis, Pariis», sosistab iga hetk fotol, mille kunstnik on jäädvustanud, kui millegi lõpliku, ent ometi nii lõputu. Kas võiks üks linn olla lõplik? Igas selle aknas põlev tuli kõneleb ühest neist tuhandetest, kellel on Pariisiga oma suhe, oma põhjus, oma muusika. Pariis – vabadus näha asju nii nagu nad tunduvad, või nii nagu neid näha tahetakse.

Arne Maasiku Pariis on mehelikult loogiline, korrastatult seatud, läbimõeldult kadreeritud ja arhitekti professionaalsusega komponeeritud, aga samas siiski nii lummavalt nostalgiline, nii igatsev, et tekitab tahtmise seda Pariisi vaadata otsekui läbi valgete rooside...

< tagasi
La Grande Arche I
Arne Maasik
La Grande Arche I
2003. foto, digitrükk lõuendil 53 x 53 cm (raamimata)
hind 300
La Grande Arche VII
Arne Maasik
La Grande Arche VII
2003. foto, digitrükk lõuendil 63 x 63 cm (raamimata)
hind 375
Centre Pompidou I
Arne Maasik
Centre Pompidou I
2003. foto, digitrükk lõuendil 123 x 83 cm (raamimata)
hind 675
Tour Eiffel I
Arne Maasik
Tour Eiffel I
2003. foto, digitrükk lõuendil 93 x 93 cm (raamimata)
hind 600
Latin quarter
Arne Maasik
Latin quarter
2003. foto, digitrükk lõuendil 149 x 102 cm (raamimata)
hind 1 200