Maal, originaaljoonistused ja litograafia 1990ndate aastate algusest, mil Mäetamm veel kunstiinstituudis õppis. Just selle laadi, ja just paljude nende teostega, astus ta esimesi kordi aktiivselt publiku ette, salvestudes paljudesse mälumärkmikesse hoogsa ja humoorikalt isekana. Kunstnikuna samastus Mäetamm tollase maailmaga julgelt, kaardistades selle ringi brändimist, olles ühtaegu nii muutustes osaleja kui ka vaatleja. Tema märgiliseks saanud tuntud tööde kõrval on näitusel ka unikaalseid teoseid, mis on publiku ees esmakordselt.

Mäetamme noores kunstis avalduv nostalgia on ühtlasi ka tänase modernse ühiskonna alguste nostalgia. Selle emotsioonid manifesteerivad näitusesaali seintel selgelt ja kõlavalt -  kunagine nõukogude reaalsuses igatsetud läänelik maailm, USA kunsti popilik element, puhaste põhitoonide loogiline ja ainuõigena näiv vastandumine, silmatorkavalt teistsugune litograafia tehnika kasutus ja laad kujutavas kunstis. Näeme argiste hetkede ja esemete pidulikult punast ja kollast presentatsiooni. Inimeste ja olukordade lihtsuse absurdi, esmapilgul ebaoluliste detailide pea monumentaalse mastaabiga kujutamist — tööpink, T-särk, magnetofon, president, viltpliiatsi-punase suuga tädid ja tüdrukud Ferrari ja Freddie Mercuryga päikeseloojangus, taustal Shell, Coca-Cola ja kodune lillepeenar vanematekodu väravast… 

Marko Mäetamme looming on absoluutselt võimetu kedagi ükskõikseks jätma, kõneldagu siis tema kunsti tuleku hetkest läbi tänaste näitusetööde Haus Galeriis või hilisemast loomingust. Seosed pildi, aja, kunstniku ja vaataja vahel on selged — Mäetamm maalib seda, mis hetkel on — varjatud mõtete selgeid seisukohti! Tema looming on kui kiire raputus, käsi, mis ootamatult õlale sajab, tervitab ja siis tuhinal edasi tormab — Markol on kiire samm ja jutt, jah, ise võib ta ju tänavat pidi edasi tormata, aga hetk paneb seisatama, kunstnikule järele vaatama ja mõtlema, et mis see siis nüüd oli? Markos on alati midagi… 

Fotod meeleolukast avamisüritusest (link)