Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 04.12.2002-10.01.2003

MALL NUKKE

EESTI KULD

Näitusega \"Ikoonid\" uurib üks olulisimaid kaasaegseid Eesti kunstnikke Eestis olulisi märksõnu. Tema tööde vormistus tsiteerib mänguliselt vanavene ikoone.

Mall Nukke (1964) tõusis oma loominguga jõuliselt esile 1990ndate alguses, mil ta kommenteeris ning mängis tekkiva popkultuuriga. Tema toonased kollaaþid kleepisid omavahel kokku kõikvõimalikke kultuuritekste ning lõid mängeldes uusi \"madonnasid\" ning pseudostaare. Juba siis huvitus Nukke popikoonide (!) fenomenist kaasaegses ühiskonnas - sellest, kuidas teatud nähtuste ümber luuakse imidþ või aura, millel on teatud kindlad \"toodetud\" tähendused ning mida hakatakse samastama nähtuse endaga. Ligitõmbav ja ðikk, märkisid kriitikud toona.

 

Umbes kolm aastat tagasi teostus Nukke loomingus teatav pööre. Nukke on endiselt DJ inimajaloo diskoripuldis, miksides omavahel erinevaid aegu, tähendusi, kujutisi. Endiselt näeme tema töödes peenekoelist irooniat ning õrna muiet, Heimlichi võtet ajaloo kallal (mis teatavasti tähendab lämbuja kõhust pigistamist sel moel, et hingetoru vabaneb seda ummistanud toidupalast) ning suuri staare. Nukke loomingus toimunud pööre peegeldub esmapilgul loomulikult vormis: kunstnik on hakanud kasutama vanavene ikoonidele omast struktuuri, ülesehitust, maalimisviisi ja atribuutikat. Erinevaid mooduseid katsetades on ta kandnud oma \"popikoonide\" pinnale isegi pragunemist meenutava lakikihi ning töid õrnalt kullates andnud neile justkui püha ja puutumatu väljanägemise. Ometi ei maksa arvata, nagu tähendaks ikoonide kasutamine religiooni mõnitamist või väljanaermist. Nukke tööd on selleks liiga elegantsed. Tsiteerides ikoonide vormilist lahendust, kuid andes nende sisulisele tähendusmaailmale uued kaasajast pärinevad võnked, muutuvad Nukke tööd irooniliseks mitte ikoonide, vaid kaasaja \"hulluste\" suhtes.

 

Mall Nukke näitused on olnud üleval Riias, Moskvas ja Ukrainas. Ometi torkab kohe silma, et kunstniku tööd ei püüa olla niivõrd globaalsed, kuivõrd multikultuursed (s.t. erinevaid kultuurikontekste omavahel segavad), tõukudes samas Eestist ning siin tekkinud kaasaegsetest mütoloogiatest. Just nn. Eesti asja ajamine, mis on samas loobunud tammsaarelikust raskemeelsusest või lydiakoidulaslikust õhkamisest (pangem ka tähele, et mõlemad on meie rahatähtede peal) ning on kergelt mänglev ja isegi lõbus, on Nukke loomingus sedavõrd otsejoonelisena võrdlemisi uus nähtus. Ikoonidel lehvivaid sini-must-valgeid lippe ei kasuta Nukke oma piltidel niivõrd rahvustunnet märkivate trikolooridena (ning seega ei puuduta tema torge \"eestlust\" kui sellist), vaid sümbolitena, mis märgivad meie ühiskonnas toimuvaid tendentse ning nihkeid, mis Nukke jaoks tunduvad silmatorkavalt tähelepanuväärsed, tähenduslikult olulised või koomilised. Need ikoonid pole enam kummardamiseks ega distantsilt vaatamiseks. Ma tahan, et asju tohiks kätte võtta ja lähedalt vaadata, ütleb Nukke. On siis loomulik, et esimese asjana võtab ta konteksti, mis tema ühiskondlikku olemust enim määrab.

 

Need pildid on kui ikonograafilised koomiksid, leiab kunstnik. Ja nii ongi. Müüdid, s.h. religioon on tema jaoks mineviku ajakirjandus. Need pildid võiksid ilmuda ajalehtede sabas. On juba meie asi, kuidas me neid sealt loeme: kas itsitades või ajalehte puruks rebides. Eks ütle see meie kohta rohkem kui ükski laulupidu.

< tagasi