Kai-Mai Olbri näitus toob vaataja ette tangotantsijad ning üksikud hetked pöörasest tangorütmist.

Esiteks. Harjunud mõtteskeemi paigutuvad erinevad kultuurivaldkonnad ikka veel erinevatesse lahtritesse: siia muusika, siia teater, natuke kunsti vasakule ja natuke kino paremale. Klassifitseerimine näib justkui hõlbustavat erinevates kultuurifenomenides liiklemist, nende asetamist kindlatesse “pesadesse”. Ja kuigi viimasel kümnendil räägitakse üha enam vajadusest erinevaid valdkondi omavahel kokku sulatada, riskivad vähesed tundmatutel radadel liiklemisega ning eelistavad jääda kindlaks juba omaseks saanud oskustele. 

Teiseks. Tango on miski, mis tähistab meile võõrapärast (“lõunamaist”, ütleb keegi tagantreast), midagi sellist, mis tantsib üle meie laiuskraadi. Tango on juba ammu muutunud niivõrd tähenduslikuks ning kunsti ja kirjanduse poolt ekspluateerituks, et keegi ei võta teda enam pelga tantsuna, oige ja vasembana. Tango on kire ja iha sünonüüm – kui säärastele nähtustele üldse sünonüüme saab leida. Siin on salapära, flirti, seksuaalsust, energiat, agressiivsust, müstilisust. Ent peatugem, sest tantsust ei saa rääkida. Proovigem seda maalida.

Kolmandaks. Fotograafia ajalugu loetakse peagi juba aastasadadega, ent endiselt kuulub see pigem insener-tehnilisse lahtrisse või kuulub isiklike mälupankade loomisatribuutika sekka. Olbri sisselõige eelarvamustesse ei ole ponnistav ning igahinnaliselt foto eluõigust tõestada püüdev, vaid äärmiselt elegantne. Iseenesestmõistetavusega raamib ta tangofotod, paneb neile paspartuu ümber ning paiskab näitusesaali. Siin nad on. Flirtimas üksteisega. Vaadake pealt või võtke tantsima.

Tango on Olbri piltidel nii väga vaikeluline kui pööraselt tempokas. Ta jälgib tantsijaid pingsalt, väga pingsalt, kuid ei püüagi kaasa minna meeletu hooga. Reþissöörliku täpsusega märkab ta hetki, mis teevad tangost tango – tantsust midagi enamat. Toolil lebav kaabu. Sõrmed saksofoni ümber. Jalg. Suudlus. Poos. Igakülgne tantsu arhitektuurse koe uurimine jääb fotodele, mis oma peegliomaduste tõttu suudavad paremini kui mistahes teine valdkond peatada hetke. Akvarellidele jätab Olbri teise rolli. Emotsioonid. Kire. Flirdi. Õhu, mis on laetud ... Esiteks. Teiseks. Kolmandaks. Tants algab.