Kuuba kaasaegne maalikunst on kõike muud kui ootuspärane ...

Kuuba kunstist ei saa rääkida ilma Kuubast kõnelemata. Sest see, mida meie jaoks tähendab \"Kuuba\", on olemas ka sealses kunstis.
Värvid. Palavus. Saladused. Müüdid. Kirg. Ent loomulikult oleks ülekohtune piirduda kuuba kunstist kõneledes vaid saareriigile iseloomuliku väljajoonistamisega. Kuigi Euroopas on teada mõned aktiivselt välis-Kuuba kunstnikega koostööd tegevad galeriid, moodustavad olulisema ning tuumsema osa kaasaegsest kunstist ikkagi kodumaal Kuubas elavad autorid. Nende töid on väljaspool riigipiire näha üliharva ning see on sünnitanud halvastivarjatud veendumuse, et meie ees olevad maalid on sündinud üleilmse kunstielu eest varjatult. Ometi on sealne kunstiajalugu sama rikas erinevatest avangardivooludest kui ükskõik millise teise riigi kunstielu, jättes samas alles ainult Kuubale iseloomuliku südamiku.

Kuuba rahvusliku maalikunsti algust jälgitakse alates 19. sajandi keskpaigast, mil kogu sealne kultuurikliima oli rikas iseolemist ja sõltumatust rõhutavate ideede poolest. Kiiresti kerkisid esile mitmed kunstnikud, kelle looming erines otsustavalt akademismist. Paradoksaalsel moel pakuti just neile erinevates õppeasutustes kunstiõpetajate ametikohti ning nii sündis akadeemiates kuuba maalikunsti uus põlvkond. Nii saabki juba 20. sajandi alguses rääkida modernistlikust kunstist, mida viljelesid akadeemiates hariduse saanud noored autorid. Kuigi kuuba rahvuslik kunstielu oli viljakas, puudusid kuni 1920ndate aastateni korralikud võimalused oma tööde eksponeerimiseks. Samal ajal hakkavad kunstnikud ka organiseeruma ning oma positsioone kindlustama, mida toetas tugevalt 1920ndate teisel poolel esile kerkinud intellektuaalide uus laine. 1937. aastal asutatud Estudio Libre de Pintura y Escultura kujunes kiiresti moodsate ideede koondumiskohaks, kus Euroopas paarkümmend aastat tagasi laineid löönud mõtted uuele elule äratati ning Cezanne\'ist ja Gauguinist tõukuvalt räägiti üha enam vajadusest muuta kunsti kaudu ühiskonda. Just 1930ndate teisel poolel tekib rahvusliku kunsti uus tõusulaine, mil pingsalt otsitakse uute väljendusvormide järele. Seni valitsenud hispaania või prantsuse eeskujudest loobutakse ning hakatakse m.h. rõhutama kuuba kultuuri aafrika päritolu.

Pärast Teist maailmasõda, mil rahvusvahelise kunstimaailma keskus nihkus Pariisist New Yorki, hakkas kuuba kunst arenema sünkroonselt uusimate avangardsuundadega. Kui USAs kerkis esile abstraktsionism, juhtus samas ka Kuubas. Üha enam tõuseb esile serigraafia eriline roll, mis plakatite, karikatuuride jms. Näol on väga olulisel määral mõjutanud kuuba kunsti sajandi algusest tänapäevani. Kunstnikeks on veel noored intellektuaalid, ent üha enam hakkavad esile kerkima mõne kunstikooli lõpetanud talupojad. 1970ndatest kõneletakse kui graafika ja joonistuse õitseajast, mis jättis mõneti varju skulptuuri ja maali. Kummastavalt kombel näeme sel perioodil ka kuuba kunstis niivõrd \"läänelikke\" kunstivoolusid nagu pop, fotorealism jne. Enamgi veel - alates 1980ndatest ja 1990ndatest aastatest räägitakse üha sagedamini postmodernistlikest suundadest: kontseptualismist, happeningidest, performance\'itest jne.Samal ajal on jõudsalt edasi arenenud ka kuuba kaasaegne maalikunst.

Nii lähenemistelt kui temaatiliselt on Haus Galeriis olevad tööd vägagi erinevad: alates mütoloogilis-sümbolistlike allusioonidega maalidest ja
lõpetades värvikirevate, kergelt multifilmilike värvidega optimistlike linnavaadetega. Siia vahele mahuvad veel ekspressiivsed joonemängud ja
nägemuslikud inimese käsitlused (kolm paari silmi, kahe erineva näopoolega mees jne.). Lisaks geomeetrilise abstraktsionismi vaimust kantud mängud ja
melanhoolselt kaasaegset linnamelu jäädvustavad tööd.