Parmasto-Vinogradovi tandemi ühisnäitusel on üleval nende viimastel aastatel valminud tööd.
Sageli küsitakse üksteiselt, kuidas ikkagi lavastada kaost - kuidas teha nii, et maailm oleks küll ära jagatud struktuurideks ja äratuntavateks vormideks, aga sel moel, et need struktuurid, ideeruumid, võrgud jne. ei oleks sildistatavad, lahterdatavad või kuidagi teistmoodi klassifitseeritavad, vaid võimaldaksid rääkida mõistmatusest, kahtlemisest, piirsõnavaraga leppimatusest ning irooniast. Seega – kuidas ikkagi lavastada kaost, kus oleks kord.
Anne Parmasto ning Valeri Vinogradov on eakaaslased, sündinud 1950ndatel ning alustanud kunstnikena 1970ndatel, siinse kunstimaailma tuumsemasse ossa jõudnud 1980ndatel ning jätnud 1990ndad perioodiks, mil teha kõik klassikuks muutumise vastu, jäigastumise vastu. Mõlema looming on okupeerinud alasid, mis ei kuulu tavapärastesse voolusängidesse (kui klišeelikult see ka ei kõlaks, ent nii see on), kõrvale on hoitud manifesteerivast rühmitumisest ning kunstiajaloolisest käibeterminoloogiast. Hea koloriiditunnetus, öeldakse Parmasto kohta. Tugev üldistusjõud, väidetakse Vinogradovi aadressil. Ja siit alles asi algab.
See mõningane hämmeldus nii Parmasto kui Vinogradovi tööde ees on kerge tulema. Esmalt tavapärane pelg “abstraktse” ees, selle ees, kui maal kõneleb meiega mitte meie endi keelt kasutades, vaid puhtalt maalile iseloomulike märksõnadega. Ent kohe keeratakse uus vint peale, sest nii Parmasto, eriti aga Vinogradov ei näi ikkagi kuuluvat nende sekka, kelle jaoks oleks oluline selle väljasetitamine, mis ainult maalimisele iseloomulik (värv, pintslilöök, ruumitaju jne.). Kasutades maalipinnal tekste, tsitaate kunstiajaloost (Michelangelo Taavet nõjatumas pruunile), templijälgi ja muid ümbritsevast keskkonnast pärit leidobjekte, torpedeerib Vinogradov maali süütut autonoomiat taotlevad ettevõtmised. Iroonia, ütlevad siinkohal mõned. Võib-olla tõesti.
Anne Parmasto maale peaks ilmselt vaatama kordamööda kahes kontekstis ning siis tulemused ninajuurele kokku viima. Viies “hea koloriiditunnetusega” tööd salongimaalide sekka, kus leib on magus leib ning vesi vein, näeme koheselt erinevusi: Parmasto ei jutusta midagi, tema tööd on narratiivselt alajahtunud ning kujutamise asemel näeme jõulisi värvilaike, kommentaarideta muljeid, selgitusteta ajendeid. Emotsioonipüstoli päästik on siin pidevalt all. Jah, kaos, ütleks Kalle Blomkvist.
Ent viigem korraks Parmasto maalid tööde sekka, mis kuuluvad abstraktse ekspressionismi kullafondi – asetagem ta Pollocki või Liivati või Kaasiku kõrvale, ja me näeme, et siin on mõõdetust, arvestamist, kalkuleerimist ja joondumist, pigem Rothkot kui Jacksonit. Tõepoolest - nii vist ongi, kui kaos on korralik.
.png)
