Mati Küti Ameerika-reisi mõjul valminud maalid.

Kunstikriitik Andri Ksenofontov:

AMEERIKA UNELM MATI KÜTI SIHIKUL

Karikaturisti karastuse ja sürrealisti veidrusega täidab Mati Kütt oma pildid kalambuuri ja groteskiga. Teemaks on Ameerika läbi pealtnägija pilgu. Kunstnik peab olema tundlikum kui teised inimesed. Mille teised inimesed märkamatuks vaikivad, paisutab Mati Kütt karjatuseks ulmemaastikus. Viiruline pintslijoon ja kammitsemata värvid võimendavad veelgi maalide vibratsioonijõudu. Mati Kütil on nii sürr aura, et kui kohtusime kohvikus sildiga \"konditori\", kujutasin end sisenemas konditurule.

Tegelikult küpsetas kohviku köök häid saiu. Mati Kütt imetles pärmitaignast lihapiruka ilu, tsepelliini kujulist ja teravate tippudega. Selle vorm oli otstarbekas, samas looduspäraselt lopergune. Mina pidasin seda tema maalidel maapähklikaunaks, omamoodi arhetüübiks Ameerika kultuuris. Tegelikult painab taoline vorm Mati Kütti juba palju aastaid. Mitte pirukas ega kaun, vaid niisama kaunis asi, mille määramatust kunstnik kaitseb. Sest pilti ei tohi ära seletada, see paneb pildi lukku ning pidurdab vaataja mõttelendu.

Kummaline mittekaun rändab pildist pilti nagu kunstniku silmad. Vahel on mittekaunal isegi illuminaatorid ees. Mati Küti teele jäävad jaapani paradiisiaiad ja seelikukütid, Colorado mäed ja narkouimas vedelevad kanepilehed. Saapaharjast kasvab pilvelõhkuja nagu ajalehepoisist miljonär, aednik saeb põõsa läbiraiutud gordioni sõlmeks. Elu hakib ka inimese tükkideks.

Ent kunstnik ei otsi ainult teravust, vaid ka positiivset energiat ja täiuslikkust. Elu on pidu ja õlised ihud kui sprotiparv selle laual. Igavesti lahtisele kitarrikasti kaanele on kleebitud Buddi Guy Gibsoni ehtne autogramm. Õrn tiivik viib paremasse ilma ja lõpmatusse.

...

Mati Kütt (1947) on aastaid tegutsenud kahel väljal. Animafilmide režissöörina on ta noppinud olulisi auhindu siit ja sealt ning tema ülimalt põhjalik lähenemine ja “kunstipärane ning mittekommertsiaalne” tulemus on võitnud tunnustuse. Tema mitmekihilised, nägemusi ning müüte liitev lähenemine, mis on vürtsitatud hõrgu absurdi ja irooniaga, jätkub otsapidi ka Küti maaliloomingus.

2001. aasta suvel reisis Mati Kütt Ühendriikides, kuhu ta oli kutsutud õppejõuks. Täpselt nädal enne 11. septembri sündmusi tõusis õhku lennuk, mis tõi Küti tagasi Eestisse ning järgnenud sündmusi koges ta juba rahvusvahelise meedia vahendusel. Seeria “On/Off Ameerika” on selget teemaderingi nupuvõttesse haarav, moodustades ühe selge ja loogilise terviku. Ning enam-vähem siin ka “selge ja loogiline” lõpeb.Mati Küti autoripositsioone võiks võrrelda juhanviidingiliku kõrvaltänava poisi omaga, kes silmitseb teravdatud tähelepanuga Suure Maailma sündmusi, ent ei lase end suuremat segada ajaloo retoorikast ning tähendusi loovate masinate mehhanismidest. Tema taju on kuidagi eriliselt vahetu ning “algusest peale, iga päev, iga kord uus”. “On/Off Ameerika” ei ole poliitiline seisukohavõtt või ajaloolise tõe närvivalumi kompamine, vaid sürrealistliku koega nägemus- ning seostejada, kus segunevad isiklik kogemus nind meediasimulatsioon.

Ühendriigid on Küti jaoks pigem teatud meeleseisund, state of mind – libamütoloogiline meediakangelane, kelle iseloom on sant: närviline ja naeruväärne. Viies kangelase mõningad iseloomujooned äärmuseni, jõuab Kütt kiiresti absurdi, groteski ning iroonia mängumaadele. Ja nagu tavaliselt, muudab kogu sündmustekäigu kõige absurdsemaks vahetu Reaalsuse sissetung esmapilgul padusürrealistlikku töösse, olgugi, kui selleks Reaalsuseks on vaid väike kontserdipilet …

Karikaturisti karastuse ja sürrealisti veidrusega täidab Mati Kütt oma pildid kalambuuri ja groteskiga. Teemaks on Ameerika läbi pealtnägija pilgu. Kunstnik peab olema tundlikum kui teised inimesed. Mille teised inimesed märkamatuks vaikivad, paisutab Mati Kütt karjatuseks ulmemaastikus. Viiruline pintslijoon ja kammitsemata värvid võimendavad veelgi maalide vibratsioonijõudu. Mati Kütil on nii sürr aura, et kui kohtusime kohvikus sildiga \"konditori\", kujutasin end sisenemas konditurule.

Tegelikult küpsetas kohviku köök häid saiu. Mati Kütt imetles pärmitaignast lihapiruka ilu, tsepelliini kujulist ja teravate tippudega. Selle vorm oli otstarbekas, samas looduspäraselt lopergune. Mina pidasin seda tema maalidel maapähklikaunaks, omamoodi arhetüübiks Ameerika kultuuris. Tegelikult painab taoline vorm Mati Kütti juba palju aastaid. Mitte pirukas ega kaun, vaid niisama kaunis asi, mille määramatust kunstnik kaitseb. Sest pilti ei tohi ära seletada, see paneb pildi lukku ning pidurdab vaataja mõttelendu.

Kummaline mittekaun rändab pildist pilti nagu kunstniku silmad. Vahel on mittekaunal isegi illuminaatorid ees. Mati Küti teele jäävad jaapani paradiisiaiad ja seelikukütid, Colorado mäed ja narkouimas vedelevad kanepilehed. Saapaharjast kasvab pilvelõhkuja nagu ajalehepoisist miljonär, aednik saeb põõsa läbiraiutud gordioni sõlmeks. Elu hakib ka inimese tükkideks.

Ent kunstnik ei otsi ainult teravust, vaid ka positiivset energiat ja täiuslikkust. Elu on pidu ja õlised ihud kui sprotiparv selle laual. Igavesti lahtisele kitarrikasti kaanele on kleebitud Buddi Guy Gibsoni ehtne autogramm. Õrn tiivik viib paremasse ilma ja lõpmatusse.

...

Mati Kütt (1947) on aastaid tegutsenud kahel väljal. Animafilmide režissöörina on ta noppinud olulisi auhindu siit ja sealt ning tema ülimalt põhjalik lähenemine ja “kunstipärane ning mittekommertsiaalne” tulemus on võitnud tunnustuse. Tema mitmekihilised, nägemusi ning müüte liitev lähenemine, mis on vürtsitatud hõrgu absurdi ja irooniaga, jätkub otsapidi ka Küti maaliloomingus.

2001. aasta suvel reisis Mati Kütt Ühendriikides, kuhu ta oli kutsutud õppejõuks. Täpselt nädal enne 11. septembri sündmusi tõusis õhku lennuk, mis tõi Küti tagasi Eestisse ning järgnenud sündmusi koges ta juba rahvusvahelise meedia vahendusel. Seeria “On/Off Ameerika” on selget teemaderingi nupuvõttesse haarav, moodustades ühe selge ja loogilise terviku. Ning enam-vähem siin ka “selge ja loogiline” lõpeb.Mati Küti autoripositsioone võiks võrrelda juhanviidingiliku kõrvaltänava poisi omaga, kes silmitseb teravdatud tähelepanuga Suure Maailma sündmusi, ent ei lase end suuremat segada ajaloo retoorikast ning tähendusi loovate masinate mehhanismidest. Tema taju on kuidagi eriliselt vahetu ning “algusest peale, iga päev, iga kord uus”. “On/Off Ameerika” ei ole poliitiline seisukohavõtt või ajaloolise tõe närvivalumi kompamine, vaid sürrealistliku koega nägemus- ning seostejada, kus segunevad isiklik kogemus nind meediasimulatsioon.

Ühendriigid on Küti jaoks pigem teatud meeleseisund, state of mind – libamütoloogiline meediakangelane, kelle iseloom on sant: närviline ja naeruväärne. Viies kangelase mõningad iseloomujooned äärmuseni, jõuab Kütt kiiresti absurdi, groteski ning iroonia mängumaadele. Ja nagu tavaliselt, muudab kogu sündmustekäigu kõige absurdsemaks vahetu Reaalsuse sissetung esmapilgul padusürrealistlikku töösse, olgugi, kui selleks Reaalsuseks on vaid väike kontserdipilet …