Iga kirjandusteose, essee ja jutuajamise struktuur näeb ette, et alustada tuleb algusest ehk sissejuhatusest. Sageli on nii, et esimene mulje, mis sissejuhatuses tekitatakse, määrab ära ka edasise vastuvõtu ning hilisema vestluse käigus saame keskenduda juba öeldavale ning mitte tundmaõppimisele. Tiit Jaansoni näituse puhul on sissejuhatuseks loomulikult näituse pealkiri: “Maastikud”. See on antud juhul meie vestluse algus, mis määrab ära ka viisid, kuidas kogu näitust on võimalik vaadata.

“Maastikud” on tegelikult võrdlemisi levinud, isegi rutiinne pealkiri, mille anonüümsus ning korduvus ei erista esmapilgul Jaansoni näitust paljudest samanimelistest. See on algus, mis paneb paika meie esimese ootushorisondi: soovime näha raugeid Otepää nõlvu, kaugusesselibisevat pilku, rohelisi toone küngastel ja pruune toone orgudes. Kummaline, aga kõike seda me siin ka näeme.

\"Maastikud” juhatavad meid kiiresti võtmeni, mis avab Jaansoni töid. On tegelikult palju kunstnikke, kes on loobunud nähtava maailma kopeerimisest ja laskunud sellesse, mida siin-seal loetakse maalikunsti iseväärtuseks: värvi. See on miski, mida maalikunst hoiab kiivalt enesele. Tavaliselt nimetatakse kunstiajaloos säärast suunda abstraktseks – see on suund, mis ei kujuta enam midagi, mis ei too meile silme ette äratuntavaid objekte, mida me saaksime tagasi tegelikkusesse tõlkida. See on esmane arusaam abstraktsest kunstist, ja ülalpool oli näha esmane arusaam maastikumaalist. Kaks täiesti, ehk isegi radikaalselt erinevat suunda, kas pole? Ja nüüd vaadake Jaansoni töid.

Antud näitus on tõepoolest oma põhiloomult abstraktne, kuid vormid ja varjundid, mida Jaanson oma töödes loob, liiguvad kaugemale. Täpsemalt öeldes: liiguvad maali enese taha. Jaanson ei piirdu enam värvide teineteise kõrvale sättimisega, lihtsalt maaliliste iseväärtuste kõrvutamisega. Teda huvitab, mida üks või teine värv enda taga peidab. Pangem tähele: Jaansoni jaoks ei piisa enam lihtsatest vastustest, värvipsühholoogiast, mille kohaselt punane musta kõrval kutsub esile ühesuguseid tajusid, kollane keset rohelist teistsuguseid. Palun. See on liiga lihtne.

Jaansoni võtmeks on võime näha värvides lugusid. Võime lisada värvidele objekte, mis aitavad tegelikult loo jutustamisele kaasa, mõjumata liitkehadena. Loomulikult ei ole need tavalised loogilise ülesehitusega lood, vaid pigem jutustused, mis peavad sündima kuklas. Ei pea pingutama, et neist aru saada, sest need on meie enda lood. Me võime näha siin, mida tahame. Sissejuhatus on antud.