Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 22.09.2004-29.10.2004

ANDRES TOLTS

Formularid

Andres Tolts kasutab uutel töödel alusmaterjalina bürokraatlikke dokumente.

Kuigi üllatav, tundub praegu, et kes teine kui Andres Tolts olekski pidanud bürokraatiamasinat osadeks lahti võtma hakkama. Pärast seda, kui Tolts 60ndate teisel poolel noore tudengina osales vallatutes häppeningides ning maalis voolavaid autosid ja ebamaiseid tennisemängijaid, muutus ta järgmistel kümnenditel võrdlemisi mõõdetuks. Tema maalidel jooksid jooned ja liinid, millel puudus igasugune funktsioon. Nad ei piiritlenud midagi, ei olnud ühelegi kujundile raamiks, neile ei toetanud keegi ja tõtt öelda ei teinud neist maalilviibijad kunagi välja. Ometi jagas Tolts süsteemse, isegi kuivikliku järjekindlusega oma maale sektoriteks ja ühikuteks, lahtriteks ja joonealusteks. Peab tunnistama, selles kõiges oli midagi väga kahtlast.

Käesoleva näitusega toob Tolts, keda kunstnikustaatusena sageli boheemlasena võiks kirjeldada, lõpuks ometi välja luukere oma kapist. Seal, tuleb välja, on ta hoidnud alles kõikvõimalikke dokumente alates pangaformularidest ja lõpetades KGB agendi aruandelehtedega. Kui püüda nüüd näitusel hakata käivitama tõlgendusmasinat, siis võiks ilmselt keskenduda kahele võimalusele. Esiteks: Toltsi kui kodaniku tõlgendus bürokraatia rekvisiitidest, ametlikkuse kannupoistest. Ja teiseks: Toltsi kui kunstniku lembus formularide esteetiliste kvaliteetide vastu.

Alustagem esimesest. Tolts kui kodanik peegeldub meile ilmselt enim tema väikesemõõtmelistes kollaažides. Siin on ta kogenud popkunstnikuna kollektsioneerinud kõiki meid ümbritsevast visuaalsest keskkonnast välja teatud nähtuse – antud juhul dokumendid – ning asunud neid kunsti alusmaterjalina kasutama. Pole sugugi juhuslik, et need on just ametlikud dokumendid, sest just bürokraatia on see, millega kunstnikud on alati opositsioonis olnud. Nii ka nüüd. Võtnud ametlikud formularid, hakkab Tolts tegema sinna juhuslikke sirgeldusi, kleepima täpikesi. Igasugune ametlik toon muutub siin komöödiaks, sunnitud tõsidus lahtub. Ja kuigi vaevalt, et Toltsi kunsti tuumaks on moralitee, siis ometi: ta ütleb siin midagi väga olulist. Midagi, mis esmapilgul ehk kulunud tõde, kuid mis ometi kindlalt püsib: et ka bürokraatia pole midagi muud kui inimlik kokkulepe.

Tolts kui kunstnik tuleb välja eelkõige tema maalides. Siin kasutab ta pinda struktureerivate üksustena just dokumentidest tuttavat raamistikku ja pinnajaotust. Ta on üks väheseid eesti kunstis, kes alati seisnud kangelaslikult esteetiliste positsioonide eest, kes julenud tõmmata kunstisfääri ka esmapilgul labast. Tolts suudab märgata, kuidas kuiviklikes paberites on ometi teatud vormid, faktuurid, aine organiseerimise meetodid, mis võiksid huvi pakkuda. Sest lõppude lõpuks on nii bürokraatia kui kunsti taga ainult inimene.

< tagasi