Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 28.11.2002-17.12.2002

GRÖÖNI KUNST

UUED ALGUSED

Koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu Infobürooga on Haus Galeriis üleval kaasaege grööni kunst.
<br>Gröönimaa kohta teatakse Eestis napilt, grööni kunsti kohta veel napimalt. Ometi on Gröönimaalt, kus elab kõigest poole Tartu jagu rahvast, pärit silmapaistvaid kunstnikke, kelle looming mõjub ühtepidi üllatavalt teiseilmelisena, ent sageli ka tuttavliku ning ootuspärasena. On silmatorkav, et eskimo innuttuti murdes, mis on üks Gröönimaa ametlikke keeli, puudus algselt eraldi sõna “kunsti” tähistamiseks. Alles pärast eurooplastega kohtumist sündis ka uus sõna (“eqqumiitsuliaq”), ent see tähendas eelkõige “midagi huvitavat, mis on valmis tehtud”. On loomulik, et säärased esemed olid gröönlastel seotud ikkagi igapäevase elu-oluga: kalastamisega, vaalaküttimisega ja merelkäimisega.

Gröönimaa kohta teatakse Eestis napilt, grööni kunsti kohta veel napimalt. Ometi on Gröönimaalt, kus elab kõigest poole Tartu jagu rahvast, pärit silmapaistvaid kunstnikke, kelle looming mõjub ühtepidi üllatavalt teiseilmelisena, ent sageli ka tuttavliku ning ootuspärasena. On silmatorkav, et eskimo innuttuti murdes, mis on üks Gröönimaa ametlikke keeli, puudus algselt eraldi sõna \"kunsti\" tähistamiseks. Alles pärast eurooplastega kohtumist sündis ka uus sõna (\"eqqumiitsuliaq\"), ent see tähendas eelkõige \"midagi huvitavat, mis on valmis tehtud\". On loomulik, et säärased esemed olid gröönlastel seotud ikkagi igapäevase elu-oluga: kalastamisega, vaalaküttimisega ja merelkäimisega.


Seetõttu moodustavad suure osa grööni kunsti ajaloost ning ka tänapäevast esemed, millel usutakse olevat maagiline ning inimest aitav jõud. Merihobuluust noad ning hammastest ehted, aga ka 2002. aastal valminud akrüülmaalides peegeldub autorite tihe seotus looduse ning esivanematega. Grööni kunsti põhikude on alati narratiivne: lugusid jutustav või neid alleshoidev ja tulevikku edasikandev. See on justkui lõputu malemäng, kus malendeid pidevalt erinevatesse kombinatsioonidesse asetatakse.


Grööni kunstile on iseloomulik tugeva rituaalse ning maagilise jõu säilitamine. Viimane on täheldatav ka kaasaja kunstnike loomingus, kes sageli on oma õpinguid jätkanud Taanis ning puutunud lähedalt kokku kaasaja kunstimaailmaga. Ometi pöördutakse ikka ja jälle tagasi iidsete motiivide juurde ning ainult suurem tehniline meisterlikkus eristab iidset ja kaasaegset, esiisasid ja järeltulijaid.


Näitusel eksponeeritakse m.h. tupilakke - olendid, mida lõid ebaloomulike võimetega inimesed selleks, et tuua surma või ebaõnne enda või kellegi teise vaenlastele. Need kujukesed tehti omaette rituaalide jaoks ning enne nende vaenlase poole teelesaatmist lauldi maagilisi laule.

 

Naja Abelsen (1964) elas lapsena aastaid Lõuna-Gröönimaal ning on sellest ajast saadik olnud võlutud inimestest ning loomadest kui elus olenditest (just lahtikirjutatult): nende võimest olla, mõelda, käituda.


Oline Binzer (1963) on pärit paljulapselisest perekonnast ning tema jaoks oli kunst miski, kuhu sai lärmi ja segamise eest pageda. Materjalidena eelistab ta konte ning hambaid, põhjendades seda oma lembusega \"karmi tööstiili\" vastu.


Kristian Fly (1977) alustas kunstiga tegelemist pooleldi juhuslikult - kui ta pärast üht suvekooli avastas, et inimestele tema looming meeldib. Tema tööd koosnevad nii Gröönimaalt pärit kui ka imporditud tulikivist, millest ta moodustab sissevaateid kaasaegse gröönlase ellu.


Miki Jacobsen (1965) on olnud üdini seotud kunstiga. Juba tema vanemad olid kunstnikud, Jacobsen ise on aga õppinud nii legendaarses Nuuki kunstikoolis kui ka Taanis ja Kanadas. Tema katsetused on ulatunud fotograafiast muusikani, lavakujundusest valguseni.


Lisa Lynge Hesseldahl (1950) on \"täiskohaga\" kunstnik alles 2001. aasta suvest. Sarnaselt kõigile gröönimaalastele on ta võlutud merest ning jõgedest, ent enim riivab teda maismaa ja veekogu vaheline ala: kaldad ja rannik. Seal ta siis istub kevadeti ning vaatab, kuidas värvid pöörase kiirusega oma ilmet vahetavad.


Helene J¸rgensen (1961) on juba aastaid olnud võlutud sellest, kuidas tuuled ja ilm töötlevad kaljusid ning kujundavad maastikke. Pragunenud kalju motiiv esineb selgelt ka tema keraamilises skulptuuris.


Marianne Jessen (1955) illustreerib oma skulptuure nägude ja maskidega, mis pärinevad vanadest legendidest ja müütidest. Tihti nimetab ta oma vaasid \"kammalaat\"\'ideks, kuna ta peab neid oma sõpradeks.


Else Lennert (1956) on ilmselt kuulsaim grööni päritolu moekunstnik. Hiljuti avas ta oma poe Kopenhaageni kesklinnas.


Nina Motzfeldt (1967) läks noorena Taani õppima, ent pöördus paar aastat tagasi taas Gröönimaale. Oma loomingus kasutab ta tihti kalanahku, kombineerides seda nt. rebasenahaga.


Lars M¸ller (1967) püüab enda sõnul ühendada abstraktses vormikeeles ajaloolist eskimo kultuuri moodsa ajaga.


Buuti Pedersen (1955) on üks kuulsamaid Grööni kunstnikke, kes alles paar aastat on töötanud klaasitehnikas. M.h. on Pederseni tehtud ka Gröönimaa kultuurikeskuse KATUAQi dekoratiivsed reljeefid.


Christian Rosing (1944) on nagu enamik Gröönimaa kunstnikke väga mitmekülgne: ta maalib, joonistab, teeb pronksskulptuure, uuristab luud jne.


Linda Riber S¸renseni (1967) maalides uuritakse väga sügavuti inuiitide hingemaailma: nende religiooni, iseloomu, sidemeid esivanematega ja loodusega. Eriti võlub teda muistsete gröönlaste eneseuhkus.

 


 

< tagasi