Jaana ja Orest Kormaðov kuuluvad oma “juurtega” kunstnike suguvõsasse. Oresti isa Nikolai Kormaðov on olnud üks silmapaistvamaid klassikalise maali viljelejaid, tema ema Luule on aga nimekas keraamik. Oresti vend Andrei on tuntud graafik. Ometi on “noored” Kormaðovid suutnud välja kujundada ainult neile iseloomuliku loomelaadi, mida nad seekord demonstreerivad koos.
Jaana ja Orest Kormaðov kuuluvad oma \"juurtega\" kunstnike suguvõsasse. Oresti
isa Nikolai Kormaðov on olnud üks silmapaistvamaid klassikalise maali
viljelejaid, tema ema Luule on aga nimekas keraamik. Oresti vend Andrei on
tuntud graafik. Ometi on \"noored\" Kormaðovid suutnud välja kujundada ainult
neile iseloomuliku loomelaadi, mida nad seekord demonstreerivad koos.
Orest Kormaðov (1964) lõpetas Eesti Riikliku
Kunstiinstituudi 1990. aastal ning on seejärel töötanud Tallinna
Pedagoogikaülikoolis maalikunsti õppejõuna. Näitustel hakkas ta esinema juba
1980ndate keskpaigas ning tema maale on näidatud lisaks Eestile ka Soomes,
Venemaal ning Saksamaal. Oresti maale iseloomustab eriliselt tugev värvikäsitlus
ning hüljatud maastike ja olukordade kujutamine. Jõuliste värvide tõttu on teda
nimetatud isegi Eesti Matisse\'iks. Värve annab Orest tavaliselt võrdlemisi
suurte pindadena, asetades omavahel kokku tugevaid, teinekord isegi vastandlikke
ning esmapilgul sobimatuid toone. Tema töid ei iseloomusta niivõrd
maalitehniline puhtus või detailne nüansirikkus, kuivõrd kompromissitu jõulisus
ning teatav karm poetiseeritus. Tema maalid on justkui novellid: väheste
tegelastega, kindlate ning väljapeetud süþeeliinidega ja ootamatute pööretega.
Kormaðov huvitub esmapilgul poetiseerimatute olukordade kujutamisest sel moel,
et objekt omandab uued tähendused. Nii tuuakse välja säärased võluvad hetked,
millest isegi objekt ise polnud teadlik. Katkilõigatud traatidega elektripost
kantakse maali esipinnale ning lõhutakse nõnda kõik ahistavad reeglid, mida
maalilt on nõutud.
Jaana Kormaðov esitleb näitusel oma viimastel aastatel valminud anumaid.
Kormaðovi keraamika paistab silma dekoratiivsuse ning sümboolsuse omavahelise
ühendamisega. Ta stiliseerib oma nõudele müstilisi ning ajatuid märke, mis
mõjuvad kui kaitsevaimud. Me näeme justkui tuttavaid sümboleid, mis on aga
siiski vabad mineviku jäljendamisest ning muutuvad iseseisvateks, minevikust
lahus seisvateks üksusteks. Moodne etnoloogia, võiks nende anumate kohta öelda.
Autori eesmärgiks ei ole samuti olnud perfektselt puhta vormi saavutamine,
keraamiliste tehnikate nüansipeenuste väljatoomine, kuigi nende täielikus
valdamises ei maksa kahelda. Kormaðov on lähenenud oma tööle vabakäeliselt ning
tulemuseks on \"maitsekas robustsus\", pooleldi kõrbenud servad ning augud
kohtades, kuhu tööstuslik disain neid iialgi ei lubaks. See on käsitöö sõna
kõige algsemas tähenduses. Neid saab igal pool igal ajal kasutada, ütleb Jaana
Kormaðov ise. Pole siis ime, et tema selle näituse jaoks loodud kollektsioon
kannab nime \"Sõber Kodu\".