Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 25.02.2003-28.03.2003

SIIM-TANEL ANNUS

MAALID

Siim-Tanel Annuse uued tööd panevad inimesele korraga nutva ja naerva maski ette.

Vahel Siim-Tanel Annuse ateljees olles ning tema piltidesse sukeldudes on mind tabanud kummaline aimdus, et seisan mingi mütoloogilise kaardi ees. See kaart ei viita ühelegi reaalsele või muinasjutulisele paigale, sealt puuduvad kohanimed, kõrgussamasusjooned, puuduvad legend ja teeviidad. Pigem on Annuse filigraanne joonestik tekitanud niitja võrgustiku, mis püüab kaardistab kunstniku sisemaailmast tõukuvat Äratundmist, seda ettevaatlikult kombates ja tasahilju nähtavaks tehes.


Haus Galeriis on üleval Annuse kõige uuemad tööd, mis on valminud kas möödunud või juba sel aastal. Vähem kui paarkümmend tööd on paigutatud ruumi nõnda, et tööde vahele tekivad omaette tühimikud, mida võib nimetada pigem “pausideks jutu sees”. “Olen väsinud tihedast seinast,” tunnistab kunstnik ise. Säärased pausid astuvad paradoksaalsel kombel vestlusesse Annuse “vaiksete” töödega. Need on maalid, mis näitavad kunstniku reserveeritust ning reedavad Annuse igatsuse tehnilise täpsuse ja läbimõelduse järele. Seda poolt esindab eriti hästi kuuest maalist koosnev maaliseeria, kus lõuendilt lõuendile kordub üks motiiv, mis oma teekonnal teeb läbi teatud vaoshoitud vaatenurkade vahetumise protsessi. Motiiv, mida Annus uurib, ei tee läbi mingeid olemuslikke ekspressiivseid nihkeid – vaatenurkade vahetumine on küll märgatav, ent samas ka hoolikalt kontrollitud ja läbimõeldud. Maalide ees kõndides rulluks justkui lahti pärgament, mis näitab ühe hetke kuute eri seisundit. Nihe maailmasüsteemis, Kõiksuses kui soovite, on vaevumärgatav, aga oluline ja olemuslik.


Ent Annuse maalide puhul ei saa (ei tohi!) me kunagi piirduda maalitehniliste omapärade rõhutamisega, me ei saagi jääda kõnelema vaid motiivivalikust ning fookuste muutmisest. Need on pildid, mis võimaldavad meil liikuda teatud laiemale tasandile ning mis lasevad teha järeldusi, mille tulemused ulatuvad psühholoogia ning religiooni piirialadele. “Eks ma sellise igavikulise maailmapildi poole ikka pürin,” on Annus ise öelnud. Säärane kunstniku süvenemine ühte mõttesse (mitte teemasse!) moodustab pildilt pildile kõndides omalaadse taevatrepi (meenutagem siinkohal ka Annuse “Taevatornide”-seeriat), mida kunstnik ehitab aste-astmelt. Tundub, et antud töödega jõuab ta juba päris viimaste sammudeni, taevas ja kõik selletagune on juba käeulatuses, juba aimamisi kaardistatav.


Samas võib nimetatud seeriat vaadata ka kui psühholoogilist fenomeni: kui peeglit inimesele. Peeglimõiste saab eriti äratuntavaks siis, kui kõrvutame Annuse ratsionaalseid, puhtapiirilisi ning vaoshoitud töid teiste Haus Galeriis üleval olevate töödega. Viimastega jätkab Annus oma tehniliste uuenduste teemat, liikudes maali ja graafika kokkupuutepinnal. Musta fooni asemel kasutab kunstnik nüüd küll pruunikaid, isegi roosteseid toone. Ent hoopis olulisemgi on märgata nende tööde sedavõrd emotsionaalset laetust, et kohati tekib maalides situatsioon, kus võime rääkida eksalteeritusest, piiride kadumisest, ratsionaalsuse lõplikust hülgamisest. Maalipinnale lisatud esemed kunstniku omamaailmast (suled, lehed, kraaped jms.) “oponeerivad” kontrollitud selgepiirilisusele ning loovad lõpuks näituse üldmulje, millel on korraga naeratav ja nuttev mask ees.


Vaadates Annuse loometeele tagasi, näeme m.h. 1970ndate lõpul Tõnis Vindi stuudios valminud ülifiligraanseid joonterägastikke, kus tekkis oma süsteem, oma hingamine ja rütm. Säärane stabiilne kardiogramm on nüüd asendunud sootuks impulsiivsema ja äkilisema kardiogrammiga, kunstnik on teadlikult (?) loobunud teadlikkusest ning annab järele oma emotsioonidele, paisates selle joontesse ning joonte kaudu maalidesse.


Annuse religioosse ning pühaliku mõõtmega kõiksusetajusse on käesoleva näitusega lisandunud tugev inimpsühholoogiline moment: näidates inimese siseilma vastuolulisust, näitab Annus ka harmooniat, mis nimetatud vastuolulisusest tõukub. Siin on maailm korraga pähklikoores, igavik sukeldunud inimesesse endasse. Meie esmamulje ei peta meid: mingis mõttes ongi tegu kahe erineva kunstniku ühisnäitusega. Ent viis, kuidas Annus suudab oma maalide abil kaardistada inimsügavusi ning leida sealt selle, mis on ühine kõigile ja seega Kõigele, on imekspandav.
Legendi pole siia juurde vajagi. Ainult silmi, et ise näha ja vaadata. Ja leida.

< tagasi