Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 26.03.2003-25.04.2003

IVAR KAASIK

My home is my castle

Ivar Kaasik on aastaid elanud Berliinis. Tema kontakt kaasaegse maailmakunstiga on toonud kaasa loomelaadi, millele Eestis vaste puudub.

Ivar Kaasikut (1965) võib ilmselt lugeda \'kadunud poegade\' sekka. Nende sekka, kes sündinud ning õpinguid alustanud Eestis, kuid kelle hilisem elukäik on möödunud peamiselt välismaal. Kaasik ei ole klassikalises mõttes väliseestlane, tema lahkumine ei olnud sunnitud ning tagasipöördumine oleks ju pealtnäha kergesti teostatav. Ent põhjuseid, miks ta endiselt Berliini tänavatel kõnnib, on mitmeid. Üheks neist tema looming, mis kõnetab Euroopa kaasaegse kunsti pealinnas toimuvat ning millele Eestis puudub vaste. Õigupoolest puudub isegi keel, millega neist rääkida.

 

Ent algas ju kõik viisakalt. 1980ndate alguses õppis Kaasik ERKIs arhitektuuri, ent vahetas kümnendi keskel eriala ja lõpetas kooli 1992. aastal metallikunstnikuna. Juba siis leiame ta ühel aastal Hallest, kus Kaasik õppis kunsti- ja disainiülikoolis. Pärast ERKI lõpetamist toimus juba otsustav pööre: kunstnik lahkus Eestis ning kuulub täna juba Saksa kunstnikke koondavasse organisatsiooni. Juveliirina töötavale Kaasikule pole seekordne maalide väljapanek siiski esmakordne: näitustel on ta osalenud alates 1988. aastast, s.h. ka kodulinnas Kuressaares.

 

Käesoleval näitusel on võimalik näha 16 suureformaadilist õlimaali, mis on valminud kahel viimasel aastal. Pealtnäha on tegu porteedega, ent milliste portreedega! Madrusesärgis poisike vahib meid ainiti, uduga kaetud naisenägu on vaevu eraldatav muust pinnast, ja siis veel arvukalt koeri. Kaasiku enda sõnul pole tema jaoks mingit olemuslikku vahet looma ja inimese, anima ja humana vahel: loomad on inimesed ja vastupidi. Ent viis, kuidas see tõdemus vaataja ette tuuakse, väärib omaette tähelepanu.

 

Kaasiku tööd on korraga kliðeed ning kitð nende surematus alastuses, ent samavõrra ka enda positsioonist teadlikud ja seda viimse vindini ärakasutavad maalid. Üliefektne pinnakäsitlus ning äärmiselt natuuritruu lähenemine on vaid sammu võrra eemal postkaardist, ent see samm on oluline. Kaasiku pildid on justkui nartsisistlikult endasse armunud, ent sellest ka väga hästi teadlikud. Autor ei kasuta mingeid maalitehnilisi \'vigureid\' ega eemaldu paaniliselt kaasaegse ühiskonna visuaalsest kultuurist, kuigi mõlemaks on tal kahtlemata võimalused olemas. Kaasikut pagemine ei huvita. Tema on siin. Suurelt, lärmakalt ja tapvalt ilusalt.

 

Vt. ka Kerttu Soansi pikem artikkel \"Postimehes\".

< tagasi
4.
Ivar Kaasik
4.
2002. Õli, lõuend 45 x 45 cm
hind 767
6
Ivar Kaasik
6
2002. Õli, lõuend 90 x 85 cm
hind 1 343
9.
Ivar Kaasik
9.
2002. Õli, lõuend 65 x 60 cm
hind 1 087
10.
Ivar Kaasik
10.
2002. Õli, lõuend 65 x 60 cm
hind 1 087
2.
Ivar Kaasik
2.
2002. Õli, lõuend 70 x 70 cm
hind 1 151
3.
Ivar Kaasik
3.
2002. Õli, lõuend 70 x 70 cm
hind 1 151
5.
Ivar Kaasik
5.
2002. Õli, lõuend 100 x 100 cm
hind 1 534
6.
Ivar Kaasik
6.
2002. Õli, lõuend 46 x 46 cm
hind 831