Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 01.04.2003-02.05.2003

VIRGE JÕEKALDA

Lumm

Valu ja kirg, maailma ja looming, kunstnik ja kuivnõelaplaat ...

Virge Jõekalda tõusis Eesti graafikasse 1980ndate lõpul - 1990ndate alguses. Poolteist kümnendit kestnud näitustegevuse jooksul on Jõekalda looming teinud läbi mõningaid nihkeid, ent oma põhikoelt jäänud ikkagi endiseks. Me võime küll meenutada 90ndate algust, mil teda peeti eesti must-valge sügavtrükigraafika traditsiooni jätkajaks, ning võrrelda seda Haus Galeriis üleval olevate haavavalt punaste lehtedega. Ent see kõik tuleb pärast. Enne on keskendumine, hingetõmme, puhas trükiplaat, elamus, tunne, uuesti trükiplaat, uuesti elamus, diskreetne sahin.

 

Jõekalda tööd teevad sisselõike maailmasüsteemi ja kuhugi veel, kuid skalpelli asemel hoiab kunstnik käes kuivnõela. Vaod, mida autor mööda plaati veab, muutuvad mõradeks Kusagil Mujal ning haavadest hakkab immitsema hunnitult ilusat verd. See on valu ja lumm korraga, dekadentlik sügavalt tõsine mäng maailma ja iseendaga. Iseendaga!

 

Jõekalda autoripositsioon pole arsti ega kannataja oma. Tema tööd ei püüa ravida (ja kuidas ravidagi ravimatut?), kirjutada välja pille või vitamiine, kleepida plaastreid hüübimatule, panna diagnoose ning saata patsiente petlik-optimistliku naeratusega ukse taha. Jõekalda ei kannata, tema graafilised lehed ei kägardu agoonias või piinas. Valu on, aga valu on hea, hõrk, lummav … Sest ilma valuta Jõekalda enam ei saa. Ta on selleks liiga terve.

 

Ei, kunstnik pole antud juhul kindlasti Doktor või Kannataja, pigem ikkagi … pühak? Keegi, kes võtab valu enda peale, sest keegi peab seda tegema. Kes ei sekku mujale kui ainult iseendasse, sekkudes niimoodi tegelikult kõikjale. See on Jõekalda ise neis piltides, usun ma. Tema haavad, tema kuivnõelaväljad, tema värv ja valu, õrnus ja vaikus. Mitte mingeid karjeid, isegi sosinaid - sõnad on end hingetuks jooksnud, aga maailmale pole ikka veel tiiru peale tehtud. Maailm seisab endiselt kirjeldamata ning mõistmatuna, kuigi sõnad tema kõrval seisavad ja lõõtsutavad. Nende jaks on läbi. Siin on vaja midagi muud. 

 

Jõekalda loomingu \'püsiv kude\' on ka siin näitusel selgesti nähtav ja samas hästi varjatud. Kunstnik ise on rõhutanud protsessi osatähtsust oma loomingus ning seda, et saavutatud tulemus ei ole tema jaoks sageli nõnda võluv kui see, mis juhtus vahepeal, mõned kilomeetrid tagasi. Ikka ja jälle tuleb Jõekalda tagasi, \'lumm\' ei anna talle rahu, üks leht ei suuda kõike ära öelda. See näitus peab koos püsima, nagu peab koos püsima maailm. Kasvõi ühe lehe äravõtmine tekitab näitusesse tühimiku, parandamatu haava. Plaaster siin enam ei aita.

 

Loe ka Harry Liivranna kiitvat arvustust siin.

< tagasi
Lumm IV
Virge Jõekalda
Lumm IV
2003. Kuivnõel 99 x 67 cm
hind 384
Lumm III
Virge Jõekalda
Lumm III
2003. Kuivnõel 99 x 67 cm
hind 384
(müüdud)Lumm II
Virge Jõekalda
Lumm II
2003. Kuivnõel 67 x 99 cm
hind 384
Lumm I
Virge Jõekalda
Lumm I
2003. Kuivnõel 67 x 99 cm
hind 384