Kai-Mai Olbri näitus toob vaataja ette tangotantsijad ning üksikud hetked pöörasest tangorütmist.
Esiteks. Harjunud mõtteskeemi paigutuvad erinevad kultuurivaldkonnad ikka
veel erinevatesse lahtritesse: siia muusika, siia teater, natuke kunsti vasakule
ja natuke kino paremale. Klassifitseerimine näib justkui hõlbustavat erinevates
kultuurifenomenides liiklemist, nende asetamist kindlatesse “pesadesse”. Ja
kuigi viimasel kümnendil räägitakse üha enam vajadusest erinevaid valdkondi
omavahel kokku sulatada, riskivad vähesed tundmatutel radadel liiklemisega ning
eelistavad jääda kindlaks juba omaseks saanud oskustele.
Teiseks. Tango on miski, mis tähistab meile
võõrapärast (“lõunamaist”, ütleb keegi tagantreast), midagi sellist, mis tantsib
üle meie laiuskraadi. Tango on juba ammu muutunud niivõrd tähenduslikuks ning
kunsti ja kirjanduse poolt ekspluateerituks, et keegi ei võta teda enam pelga
tantsuna, oige ja vasembana. Tango on kire ja iha sünonüüm – kui säärastele
nähtustele üldse sünonüüme saab leida. Siin on salapära, flirti, seksuaalsust,
energiat, agressiivsust, müstilisust. Ent peatugem, sest tantsust ei saa
rääkida. Proovigem seda maalida.
Kolmandaks. Fotograafia ajalugu loetakse peagi juba aastasadadega, ent
endiselt kuulub see pigem insener-tehnilisse lahtrisse või kuulub isiklike
mälupankade loomisatribuutika sekka. Olbri sisselõige eelarvamustesse ei ole
ponnistav ning igahinnaliselt foto eluõigust tõestada püüdev, vaid äärmiselt
elegantne. Iseenesestmõistetavusega raamib ta tangofotod, paneb neile paspartuu
ümber ning paiskab näitusesaali. Siin nad on. Flirtimas üksteisega. Vaadake
pealt või võtke tantsima.
Tango on Olbri piltidel nii väga vaikeluline kui
pööraselt tempokas. Ta jälgib tantsijaid pingsalt, väga pingsalt, kuid ei püüagi
kaasa minna meeletu hooga. Reþissöörliku täpsusega märkab ta hetki, mis teevad
tangost tango – tantsust midagi enamat. Toolil lebav kaabu. Sõrmed saksofoni
ümber. Jalg. Suudlus. Poos. Igakülgne tantsu arhitektuurse koe uurimine jääb
fotodele, mis oma peegliomaduste tõttu suudavad paremini kui mistahes teine
valdkond peatada hetke. Akvarellidele jätab Olbri teise rolli. Emotsioonid.
Kire. Flirdi. Õhu, mis on laetud ... Esiteks. Teiseks. Kolmandaks. Tants
algab.