Ado Lill, eesti kaasaegse kunsti üks tippautoreid, toob vaataja ette aktijoonistused.

Aktijoonistus on juba niivõrd läbi immutatud traditsioonidest, et antud žanri kuulumine “klassika” lahtrisse näib paratamatu. Natuuri täpne jälgimine, kehajoonte tõlkimine paberile, pooside keerukuse väljajoonistamine – see on atribuutika, mis paisatakse ette tudengitele, kes tahavad saada kunstnikeks. Sest kui sa tuled toime aktiga, võid sa toime tulla kõigega.

Ado Lill on vaieldamatult üks eesti kaasaegse kunsti suuri nimesid. Harva, ent seda võimsamalt näitustel esineva Lille puhul võib kindel olla, et iga uus näitus tõotab olla sündmus kunstimaailmas. Iseõppijana astub ta välja nii põlvkondlikust kui koolkondlikust sunnismaisusest ning võib lubada endale vabadust läheneda kunstile just nii, nagu ta ise soovib. Vabana kõikvõimalikest tõketest, tähtaegadest ning ootustest sai Lill luua kunsti just nii, nagu see õige tundus.

1950ndate lõpul hakkasid köied kunsti ümber pisitasa lõdvemale tõmbuma ning nii mõnigi kunstinähtus õnnestus “puhtaks rääkida”. Ometi jäi üks kunstivaldkond, mis veel 1960ndate algul oli suurim võimalikest pattudest – abstraktne kunst. Mujal maailmas elas abstraktsionism läbi parajasti oma kõrgaega ning seda loeti modernistliku kunstimudeli tipuks, kuna abstraktsionism keskendub ainult maali iseväärtustele ning loobub millegi kujutamisest, kuna see “millegi kujutamine” võib osutuda liialt ahistavaks. Ent nõukoguliku bürokraatia silmis oli just Nõukogude tegelikkuse kopeerimine maalis see, mille poole püüelda. Abstraktsionism? Ei, tänan.

Ado Lill ning abstraktsionism tunduvad juba lahutamatute mõistetena. Järjepidevalt värve ja vorme, tajusid ja maailmatunnetust uuriva kunstnikuna on Lill pälvinud korraga nii eraldiseisja nimetuse kui kunstimaailma tähelepanu, mille tunistuseks on ka mitmed preemiad.Käesoleval näitusel olevad aktijoonistused reedavad meile ootamatu nurga alt hästi unustatud tõde: selleks, et olla abstraktsionist, pead sa olema ka väga hea “natuuritruudust” nõudvates žanrides. Ometi on ka aktide puhul Lill jäänud kindlaks traditsioonile olla isesugune. Joon, mida kunstnik kasutab, pole täpselt tegelikkust kopeeriv, vaid kergelt ümbrusesse kaduv. Pigem natuke hämune kui liiga selge, pigem saladust peitev kui seda paljastav. Poolunes joon. Ei maksa teda äratada.