Jaan Elkeni näitus teeb sisselõike tema loomingu hetkeseisu.

Jaan Elken sisenes Eesti kunstimaailma 1970ndate teisel poolel, mil äsja ERKI arhitektina lõpetanud kunstnik hakkas looma urbanistliku keskkonna genius locist tõukuvaid hüperrealistlike maale. Teatud “klassikaliste” maalivõtete kasinus ning fotograafilise külmuse eelistamine ekspressiivsele poeetikale lubasid Elkenit pidada moodsa inimese võõrandumist kajastavaks kunstnikuks. Ometi võib oletada, et sarnaselt teistele Eesti hüperrealistidele ei olnud ka Elkeni maalid rõhutatult kiretud ega küüniliselt ükskõiksed, sisaldades endas nii viiteid (kohati romantilisele) linnamütoloogiale kui ka teatud “subjektiivsete emotsioonide kaardistamist” (Mari Laanemets). Elkeni autoripositsiooni võiks kirjeldada pigem nostalgilise kui kriitilisena ning rünnakutest konsumerismi vastu (millega tegeles aktiivselt suur osa maailma hüperrealistlikust kunstipraktikast) ei saa me rääkida.

Seetõttu ei saa ka Elkeni loomingust 1980ndate teisel poolel toimunud nihet abstraktsionismi poole vaadata kardinaalse murranguna, vaid pigem võime rääkida teatud semantilisest ja diskursiivsest nomaadlusest - Elkeni loomingu vältimatu koostisosa on kindlate koostisosade puudumine ning rõhutatult protsessuaalne alusplatoo. Üks olulisemaid märksõnu tundub siinkohal rännakud linnamütoloogias, mis hüperrealistliku fotogeenilisuse asemel keskenduvad nüüd argikogemusest pärit tekstikatkete ning leidobjektide kaasahaaramisele. See ei ole küll argise estetiseerimine ning poetiseerimine, aga see ei ole ka midagi vähemat.

Kunstniku enda sõnul ei tule maalikonteksti haaratud tekste vaadata mitte niivõrd narratiivsete elementidena (mida nad ometi on, rääkides autobiograafilise tähendusväljaga lugusid) kuivõrd kommunikatsiooni tähistajatena. Jaan Elkeni looming on vaba kramplikust kunstiteaduslikust ihast ühendada “eri diskursusi”, “eri märgisüsteeme”, mille tulemuseks oleks “teksti ja pildi sümbiootilis-semiootilise universumi loomine”. Tekstid on Elkeni maalide orgaaniline osa ning vaevalt tegeletakse siin läbikäidud modernistlike küsimustega “pildi” ja “teksti” omasüülise keskme leidmisel või tühistamisel. Eneseiroonilisest “Fatboy slimist” kuni popkultuurist kaaperdatud loosungiteni “Knock knock on heavens door” ning “Ema lööb maha, kui suppi ei söö” räägib Elken meile ikka ja taas eri suhtevõrgustikke kasutades kommunikatsioonist ning viimase protsessuaalsest iseloomust.

“Sügisnäitus” on varjamatult iroonilise pealkirjaga, viidates omaaegsete salonginäituste traditsioonile ning viimastel eksponeeritud alalhoidlikele ning traditsiooni kinnistavatele maalidele. Elkeni julge vormikeelega maalid on kõike muud kui “traditsiooni kinnistavad”, rõhutades nii oma ülesehituse kui tähendustuuma kaudu erinevate kunsti- ja argikogemuste lahutamatust ning seega tähenduste kirevust. Väljavõte Elkeni loomingu seisust on hetkeline, jäädvustades kunstniku lähenemiste vaheetappi. “Töö jätkub,” nagu autor ütleb.