Patrick Kikut vaatab aknast välja ja näeb tühja Ameerika maastikku.

Tundub peaaegu ketserlik väita, et eesti maastikumaali traditsioon on õhuke. Kohe võiks üles rivistada Konrad Mäe ja Uno Roosvaldi, Aleksander Vardi ja Peeter Mudisti, Richard Uutmaa ja Toomas Vindi, rääkida koloriidist ning vormidest, pinnaseproovist ning mullatoidust. See kõik kehtib, kuid ometi on siin-seal õhemaid kohti, mille all on tühjus. Üheks sääraseks tühikuks Eesti maastikumaalis on kindlasti “road-paintingi” – žanr, mis tegeleb nn. kiirtee-esteetikaga, kasutades autosviibija vaatenurka ning tõlkides maastikuks selle, mis jääb tema nägemisvälja.

USAs on säärase žanri tekkeks kahtlemata soodsam pinnas, alustades kasvõi peamisest: kiirteede olemasolust. Nad läbivad kogu riiki või vähemalt erinevaid osariike, viies autostraadal sõitja tundidepikkustele reisidele. Korduvalt teatud marsruute läbides – ja säärane pidev rändamine on ka Patrick Kikuti kogemuses – ei ole enam tegemist turistile omase pilguga, kes enamasti tajubki võõraid maastikke vaid läbi autoakna. See, mis jääb vaatevälja, moodustab tema jaoks kogu üldmulje ühe maa iseloomust. Ent nagu öeldud: Kikut pole turist, ta elab siin.

50. kiirtee on järjekordne maantee Ühendriikides, mille teeb eriliseks tema hüüdnimi: kõige üksikum maantee Ameerikas. Teda ümbritsevad kõrbed, tühermaad ja preeria – ühesõnaga visuaalset mitte midagi ligitõmbavat või erutavat, kõikjal laiub vaid igav liiv ja tühi väli. Kikut ei püüagi tõmmata jänest välja kübarast, kus teda pole: tema maalid ei muuda maastikke kuidagi sõbralikumaks, seksikamaks, neelatavamaks, turistilikumaks. See on aus vaade USAle, kust puudub visuaalne ilustamine, kunstiline nämmutamine.

Kikuti tööd saavad oluliseks eelkõige läbi kahe aspekti: tööde seerialisus ning tahavaatepeegli toomine pildiruumi. Kikuti väikesemõõtmelised õlimaalid töötaksid kahtlemata ka eraldiseisvatena, ent seeriana galeriiseinal moodustavad nad vaheldusrikka filmiliku jutustuse. Kõrbekaadrid vahetuvad kaljuvaadetega ja vastupidi, jättes galeriis kõndivale vaatajale mulje pidevast liikumisest, edasisõitmisest, igavesti püsivate kaadrite kestvast vaheldumisest. Tahavaatepeegliga rõhutab autor veelgi muljet liikumisest, muljet sellest, et tegemist pole üksikute eraldiseisvate maastikuvaadetega, vaid üksteisele järgnevate vaadetega, mis avanevad autoroolis olijale.

Kahtlemata on näiliselt “külm” seeria äärmiselt romantiline, isegi melanhoolne. Juba näituse pealkiri ei lase meid lahti märksõnadest “üksik”, “pidev teelolemine”, “nukrus”. Seeriana räägivad Kikuti maalid meile kulgemisest ja tühjusest, riivates nii biitnikke (meenutagem klassikat: Jack Kerouaci “Teel”) kui ka kõikvõimalikke road-movie`sid, mis kokku moodustavad zenilikku õpetuse tühjuse tajumisest, kulgemise väärtusest ning teeloleku igavikulisest. Nii juhtub, kui maastikumaali kohtub paadunud autosõitjaga.