Vladimir Baciu on mitmes mõttes erandlik kunstnik ja seda mitte ainult Eesti kunstimaailma hetkeseisu arvestades, vaid ka palju laiemalt võttes: Eesti kunstiajaloo taustale pole Baciut kerge paigutada. Siinsed maastikumaalid on tulenevalt nappide värvidega loodusvaadetest ning pilvealustest ilmadest tavapäraselt küll elegantsed, aga olgem ausad – võrdlemisi elutud. Hallid ja rohekad toonid, inimtühi maastik, meeleolu muutustest annab aimu vaid “tundlik pintslilöök” ning “värvigamma ettevaatlik nihestamine”. Konrad Mägi paiskas kõik põrmu, tegi Saaremaal värvi- ja tundeküllaseid maale, ning seda märgati ning muudeti legendaarseks. Miks? Sest ümbrus oli hall.

Baciu on sündinud Moldaavias, ent elab juba aastakümneid Eestis, on siin õppinud ja kunstnikuks kujunenud. Ometi peab arvesse võtma veel kolmandagi tõmbekeskuse: Pariisi ja Prantsusmaa. Jah, siin on midagi rõhutatult traditsioonidele viitavat, midagi väga nostalgilist. Prantsusmaal käidi õhku hingamas ikkagi 19. sajandi teisel poolel ja eelmise aastasaja keskel, pärast 1940ndaid kaldus keskus New Yorki, viimasel ajal räägitakse aga Berliinist. Ent Baciu käibki Prantsusmaal sellepärast, et hingata sama õhku, mida ahmiti toona, ammu aega tagasi, kui maalikunstis kehtisid veel värvi ja pintsli sõnad.

Ettevaatamatult võiks ju Baciu maale nimetada tõepoolest impressionistlikeks. Rõhutatult on tegemist vabaõhumaalidega, Baciu on töötanud objektil, aga ka ateljees. Värvinüansid on peened ja äratuntavalt vladimirbaciulikud, üks pilt sisaldab neid rohkem, kui ükski motiiv päris elus neid pakkuda suudaks. Ent Baciu on tegelikult impressionistidest astunud sammu võrra edasi. Sest kui viimased pidasid tähtsaks ikkagi looduse jäljendamist täpselt nõnda, kuidas see silmapõhjale projitseerub, olles nõnda tegelikult realismi edasiarendajad, siis Baciu allutab kujutatava otsustavalt endale.

Baciu maalid on teatud mõttes suuremad kui elu. Kui tema maal riputada kuhugi loodusesse, võib absinti võtta, et ta torkab silma. See erakordne jõulisus värvide kasutamisel, siin-seal isegi nende kuhjamisel, see võluv oskus noppida kujutatavast välja motiive, mis heidavad varje, panevad asju teistmoodi nägema, see jäljendamatu võime omada silma värvidevaheliste dialoogide nägemisel – see moodustabki Baciu kunsti tuuma. On seal midagi erakordset? Vaevalt. On seal midagi äärmuslikult originaalset? Vaevalt. Baciu on lihtsalt äärmiselt enesekindel. Teda ei huvita uuendused. Teda huvitab maal, siin ja praegu olev hetk, selle tabamine ja värvidesse uputamine. Ülejäänu on juba see, mis ei puutu kunsti.

Autor ise ütleb nõnda:

Grafomaani esimene näitus

Tavaliselt kunstnikud kui neid sunnitakse avalikult sõna võtma köhivad kaua, punastavad, kogelevad, räägivad, et kõike seda, mis neil öelda, on nad juba ammu oma lõuenditele kõrva sositanud, et sõnu lihtsalt pole ja küll pildid räägivad enda eest. Muidugi oleks ju tore kui kogu selle jutu oleks mulle ette öelnud mu maalid, aga ei, need on minu enda sõnad, iga viimse kui punktini. Seekord ütlen nad kõik välja, isegi kui tuleb kaks punkti i-le ja kolm punkti  ö-le.
Mul tuleks nähtavasti kõigepealt selgitada oma välimuse tagamaid. Ei, ma ei ole hullumeelne, lihtsalt ma püüan demonstreerida, kuidas mu pildid kiirgavad soojust ja kui efektiivne ja kokkuhoidlik energialiik see on. Tegelikult oleksin ma tahtnud tulla veel ka paljajalu ja lühikestes pükstes, kuid mu jalad on kõverad. Kuid aitab kurbadest teemadest.
Ma tahaksin rääkida sellest, kust on tulnud niisugune nimi minu näitusele (\"Mis maksab üks päikseline päev\"). Asi on selles, et kõige sagedamini küsivad inimesed minu käest: \"Kes sa rahvuselt oled?\", sellel järgneb teisel kohal \"Kas sa oled kunstnik?\", (seda tavaliselt siis kui ma olen pilti lõpetamas), kolmandat kohta jagavad sellised küsimused nagu \"Kas kõik moldaavlased on moslemid, kas Moldaavias kasvavad ka banaanid, ja kas seal on palju krokodille või olen mina ainus?\"
Sellest tegin ma järelduse, et olen ilmselt päikesekummardaja.
Ma jälitan päikest igal pool, erinevatel maadel ja mandritel. Kui ta on Pariisis, olen mina tal kohe kannul, on ta Dijonis, mina ka, läheb ta kaugemale lõunasse, jõuan ma paraku ainult Vahemereni, sest seal selgub, et ma ei oska ujuda. Naasen Tallinasse  ja lähen Paljassaarde, et maalida mõned etüüdid,(seal on õnneks madal ja uppumine pole tõenäoline, ka on jahedavõitu, ega tõmbagi suplema), see-eest laevade abiga tekkinud lained on ookeaniväärilised. Ja loojang... jälle kutsub päike endaga kaasa, üle mere. Mis siis ikka, vaja jälle sõita. Aga sügiseks tulen alati tagasi ja lähen Kadriorgu maalima. Seal on parkimine  ka tasuta, peaaegu ainus selline paik Euroopas.
Loomulikult on ka vahest raske, tarbimisühiskond nõuab oma ja see väsitab. Kõike saab müüa, kõike saab osta. Siiski on veel alles miski, mis ei sõltu raha kõlinast, mis ei pea kannatama metalli tõttu, mille pärast teatavasti inimesed on nõus ka surema. Üks neist asjadest on kindlasti päikseline päev, seda ei osta ega müü, proovige talle hinda välja mõelda, lootusetu, parem lihtsalt hinnake teda ja naeratage päikesele nagu tema naeratab teile. Ja siis te märkate kuidas kevad sirutub teie poole ja suvi suleb teid oma kuuma embusse.
Lapsena armastasin ma jälgida kuidas ema keedab moosi. Nüüd aastaid hiljem püüan ka mina kõigest jõust konserveerida päikest oma piltidesse. Näituse nimeks oleks võinud olla ka näiteks \"Võilillevein\", Bradbury järgi, aga see poleks olnud originaalne. \"Päikesemoos\" ei kõla jälle eriti hästi, \"Õlivärvipovidlo\" samuti, kompott on liiga kahemõtteline, nii ei hakkagi ma näituse nimes midagi muutma.
Tahaks meenutada veel ühe klassiku sõnu:\"Võib osta teose käsikirja, aga mitte poeedi mõtet.\" Sellel ütlusel on seos ka maalikunstiga. Ajakirjanikud nimetavad tihti pilte loomingu lasteks. Ja nii ma suhtungi oma  piltidesse nagu oma tütardesse, tahaks et nad satuksid headesse kätesse ja ennast seal hästi sisse seaks.