Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 13.12.2005-27.01.2005

INGA HEAMÄGI

7 Itaalia pilti

Kui püüda eesti kunsti põhjal koostada mingit subjektiivset 100-leheküljelist atlast, siis võib arvata, et see oleks võrdlemisi kummaline. Eesti oleks siin ilmselt kolmveerandilt lehtedest, kuid tema järel oleks kümmekond lehekülge Prantsusmaad, kaheksa lehte Itaaliat ning siis veel natuke Ahvenamaad, Venemaad, Hispaaniat. Võib arvata, et Inga Heamägi on säärasest atlasest teadlik, kuid teel Rooma on see ununenud – mõnda bensiinijaama, bussipeatusesse või pitsarestorani. Ununenud? Või siiski teadlikult unustatud?


Kui Konrad Mägi leidis Itaalias taas loomisrõõmu, leidis värvid, mis olid kadunud Saaremaal – ja kui Ants Laikmaa Capril Taebla peale mõtles, siis Inga Heamägi on selgelt sulandunud Itaaliasse. Need polegi niivõrd kunstilised kvaliteedid, mida Heamägi Itaalias näeb – tema loomingusse ei tule siit “uut käekirja”, “põrutavaid värve”, “murrangulist loomeetappi”. Heamägi on huvitunud sellest, milles võib-olla kunsti põhiolemus seisnebki: kogunenud muljete, märkide, tähenduste, seoste eriomasest estetiseerimisest, osundamisest, rõhutamisest.


Öelda, et Heamägi pole oma Itaalia-seerias huvi tundnud puhtesteetiliste mõistete vastu – värv, vorm, kompositsioon – pole loomulikult päris õige. Jah, võib küll väita, et autor ei räägi siin ainult neis kategooriates, kuid ometi on siin palju märkimisväärset. Boheemliku hooletusega on Heamägi oma Itaalia-töödes loobunud rangest raamistusest – tema tööd koosnevad pigem detailidest, mida ei olegi püütud suruda  konkreetsuse ahistavatesse piiridesse. Side erinevate kujundite vahel on pigem assotsiatiivne ja juhuslik, sõltudes rõhutatult kunstniku vaatenurgast.
Egoism?
Kindlasti.
Ent samavõrd ka isiklik valik, mille puhul ei ole võimalik öelda, see või teine on “õige” või “vale”. Itaalia on selleks liialt palju sisaldav, et mitte egoist olla.


Pearõhk näib siin seerias olevat siiski vabalt valitud muljete edasiandmises. Kuigi esmapilgul tundub kõik klaar, peaks ometi vaatama neid viise, kuidas Heamägi on töötanud. Itaalia pakub ju lõputult inspiratsiooni, ent teid, kuidas seda edasi anda, on samavõrd lõputult. Võib läheneda akadeemiliselt: uurida arhitektuuri, elu-olu, ajalugu. Võib läheneda ka süngelt: näha vaesust, maffiat, viletsust. Ent võib näha Itaaliat ka nii, nagu Heamägi seda teeb. Elurõõmsalt, varjamatult optimistlikult, mitte sentimentaalselt ja igatsevalt, vaid muhedalt – umbes nii, nagu me mäletame lapsepõlvest Lindgreni raamatuid. On hämmastav, kuivõrd koduselt end eesti kunstnik neis töödes tunneb: ootuspärase eneseiroonia asemel näeme hoopis tõepoolest krambivaba hoogsust. Heamägi liidab sümboleid, kujundeid, Itaaliale omaseid märke harukordse lusti ja mängulisusega. Ja see on juba hoopis üks uus atlas.

< tagasi