Loodus on alati olnud kujutava kunsti üks meelisteemasid. Klassikaline kunstnikumüüt kirjeldab meile keskealist härrasmeest, kes veidi värvilise põllega liigub põldude ja aasade vahel, viltune barett külma kaitseks pähe pandud. Just säärasena meeldib meile kunstnikke ette kujutada: nad liiguvad päevade kaupa looduses, kuid neid ei huvita teaduslik põnevus, uute liikide avastamine ja nende kiretu kirjeldamine, vaid looduse pakutavad emotsionaalsed kõrghetked: päikeseloojang, roheline niit, hirvepoiss allikalt joomas. Ilmselt on üks allhoovusi siin arusaamine, et nii nagu loodus näib meile juhusliku ja spontaansena, on ka kunst midagi boheemlaslikku ja vaba.

Sellest arusaamast tulenevalt eeldame ka, et looduse kujutamine peaks käima suure pintsliga, võimsaid panoraamseid vaateid avavana või inimpilgu eest varjatud nurkade eest kulisse tõmbavana. Inimesi üldjuhul pildile ei lubata, et teeselda looduse puutumatut, siirast ja ausat iseloomu. Siin tekib paradoks: ühelt poolt loodetakse, et kunst peegeldab meile loodust kui midagi äärmiselt loomulikku. Kui midagi, mida ei riku inimtsivilisatsiooni pahed ning \"ebasiirana\", isegi kunstlikuna tajutav kultuur. Teisalt vaimustavad traditsioonis enim ikkagi loodusvaated, mis tegelevad just üleloomuliku, ebatavalise, uskumatuga - tormised mered, päike Roueni kohal, ideaalne vaade, mida ei risusta ükski raagus puu. Ent need on vaated, mida looduses ei esine. Need on vaated, mis valetavad.

Jarõna Ilo joonistused võiksid sobida ühtaegu õpikusse kui ka näitusesaali. Ta ei ole küll pisiasjades liialt nokitsev ning teaduslik, küll aga valib oma motiive kunstniku kohta kummalistest nurgatagustest.
Ilo on taandanud ka loodusele nii iseloomulikud värvid, mis peaksid ju kunstnikku just inspireerima ning vaimustama. Võib tunduda, et see pilt loodusest, mida Ilo meile pakub, on oma objekti vaesestanud ning tuhmiks hõõrunud. Ent ometi.

Ent ometi on just Ilo kõige täpsem ja ausam. Ta on kunstnik, kes suudab keskenduda olulisele, kellel on mingi kummaline empaatiavõime, mis ei asu valmiskujundite kallale, vaid otsib olemuslikku. Looduse jaoks on hirv aasal lihtsalt üks juhus. Ilo kaevub detailidesse, leides sealt nii joonistamisrõõmu kui ka tähenduslikke väljakutseid. Näib oluline, et me ei vaataks käesolevat näitust lihtsalt kui harukordselt süvenevat loodusjoonistuste väljapanekut. Seriaalsus annab meile aimu, et Ilo töötab mitte spontaanselt, vaid süstemaatiliselt, järjest ja järjest, loobumisteta. Nii hakkavad teatud hetkel need tööd moodustama meditatiivset rida. Ennast loodusdetailidesse kaevates rütmistab Ilo ka enda maailmataju. Näitusel teeb ta seda juba meie kõigiga.