Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 07.03.2006-03.04.2006

NIKOLAI KORMAÐOV

NEED 60NDAD

Nimekas vene filmilavastaja Andrei Tarkovski kõneles ühes oma loengus maalikunsti ning kino erinevustest ning jõudis arvamuseni, et neil on põhimõtteliselt erinevad eesmärgid: kui maal üritab midagi imiteerida, siis film fikseerib ruumi, et luua aja illusioon. Võib arvata, et nende ridade kirjutamise ajal ei olnud Tarkovski tuttav Nikolai Kormašovi töödega.


Käesoleva näituse tähenduskihid võib lõigata lahti mitmel moel. Esimene ja sugugi mitte vähetähtis on kunstiajalooline. Nikolai Kormašov on siinse 60ndate modernistliku maalikunsti üks tuntumaid autoreid, kelle karm stiil ehk maalimislaad, kus kunstnik ei keskendu tõetruu ning detailirikka tegelikkuse kopeerimisele, vaid nappide vahenditega vaid olulisima edasiandmisele, on kunstiloo kirjutuses leidnud kindla koha. Äsjaavatud KUMU püsiekspositsioonis on mitmeid Kormashovi selle perioodi töid, mis ilmselt peaksid eelkõige rõhutama aega seda, kuidas eesti maalikunstis liiguti rangele reeglistikule allutatud kloonimisihast iseseisvate maaliteosteni.


Teine lõik antud näitusel võiks maitsta ajastu järele. Täpsemalt: Kormašovi töid on keerukas lahti lugeda, kui ei võeta arvesse nende tekkeaega. See kehtib eelkõige tema linnamaastike kohta, kus näeme kerkivaid tehaseid, uuselamurajoone, näeme puhkavaid töölisi. Jah, loomulikult, ehitatakse alati ja kõikjal, kuid Nõukogude perioodil kandis ehitamine endas alati ka progressi mõistet. Uute hoonete rajamine pidi eriti nähtavaks tegema elu edenemise riigis ning pole imestada, et poisikesed tahtsid saada kraana- ja kopajuhtideks. Ent Kormašov valib perspektiivi ning värvid, mis ei luba rääkida ametliku retoorika uskumisest: enne ehitisi kuhjuvad porimäed, taevas on sünge.


Kolmas viil võiks aga kuuluda Kormashovi eriomasele maailmanägemisele. Jah, kuigi tema tööd ripuvad ära ajastust, nii ühiskondlikust kui kunstiloolisest, tõusevad tema tööd, nii maastikud kui linnad mingi kummalise üldistuseni. Võtnud maalikaamera õlale, ei lähe operaator Kormashov ometi otsima vaid põnevaid kaadreid huvitavaid värvilahendusi, mänge kompositsiooni ja vormiga. Ta käitub tõepoolest tarkovskilikult: fikseerib esmalt ruumi, annab meile aimu, kus tegevus toimub ja see toimub alati meile äratuntavas maailmas, vahel isegi labaselt argises. Seejärel loob ta aja illusiooni, kuid vastupidise võrreldes kinoga: aeg ei liigu siin edasi ega tagasi, vaid koondub ühte punkti. Ja siis tuleb sõnum. Vaevalt oskab seda keegi täpselt kirjeldada, vaevalt seda saabki üleüldse kirjeldada.

Võib-olla ainus, mida saab öelda, on see minu arvates tegeleme oma elukutsega selleks, et demonstreerida oma tahet teenida inimest. Nii ütles Tarkovski. Ja seda oleks ta võinud küll öelda juba pärast Kormašovi tööde nägemist.

< tagasi