Mõni võib küsida: tore näitus küll, aga milleks? Mis on nende tööde mõte?
Mis on Juss Piho maalikunsti point? See ei ole ju meie maailm. Need tegelased siin on mingid veidrikud, pikkades vihmamantlites ja seibidega küünarliigestega. Tunneme me neist mõnda? Oleme ehk mõnega kohtunud? Ei, see on tundmata maa, terra incognita, võõras mure. Seda maailma ei ole olemas või kui üldse kusagil, siis ainult kunstniku peas (mis ilmselt on samuti seibidega). Ei, säärast veidrust pole vaja, see on point incognita.

Juss Piho maaliloomingu üks olulisemaid juhtlõngu näib olevat pidev pagemine etteantuse eest. Romantiline värviudu, nostalgilised meeleolud, sentimentaalsed teemad juhatavad vaatajat pidevalt kuhugi “mujale”, värviudu taha. Kunstnik pakub välja võimatuna tunduvad olukorrad, tema tegelased on varjamatult kujutlusvõime nälid ja sõsarad, kuid ometi ei räägi ta teisest, võõrast, muust. Näib, et Piho ei paku oma maalides välja mitte uusi maailmu, vaid neidsamu maailmu, kus me argiselt sumpame. Kuid Pihot ei huvita sumbatud argisus, vaid selle idealiseeritud, harmooniline, alati võimatuks jääv, kuid seda peibutavam pool. Piho maalid on nagu kuu varjatud külg: keegi pole teda kunagi näinud, kuid tema teine külg vaatab igal õhtul meile aknasse.

Ent kujutlegem kolme võimalikku katset, mis kõik üritavad võimatut: klassifitseerida, lahterdada, selgistada Piho maale. Esiteks: detektiivibüroo, mis on otsustanud kindlaks teha Piho maalide tegelased. Ilmselt alustaksid nad kirjeldustest ning toimikutest võiksime leida lehti nagu “veidi küürus, umbes 1.85, aga teises valguses 1.51 meetri pikkune mees (?), pikk mantel ulatumas sinnani, kus peaksid olema pahkluud, aga pahkluid pole, on ainult mantli serv” või “nukk, aga võib-olla ka inimene, ilmselt puust tehtud, liigesed käivad kokku poltide ja seibidega (poldid rauast, seibid vasest). Erilisi tundemärke pole. Meeleolu äraolev, nukulik, aga ehk ka veidi nukker - pole võimalik kindlaks teha ka lähedalt”. On selge, et ükski tervemõistuslik detektiiv ei saa sääraste kirjeldustega midagi teha.

Teiseks. Atlas, mis püüab kaardistada Piho maailma. Poolsaare asemel oleks seal udu, mis vahetab iga nädal kohta. Riigipiirist oleksid olulisemad mingid veidrakujulised jõed ja pilved, mis vahetavad kohti juba iga tunni tagant. Veelgi hullem: välitöödele minnes avastaksid atlasetegijad, et ka igasugused füüsikareeglid on muutunud kehtetuks, inimesed võivad seista kõrvuti, aga olla tegelikult miilide kaugusel. Ning vastupidi. Suured muutuvad väikesteks, mäed orgudeks, inimesed ripuvad õhus ja kaja on kosta kord ainult naabriteni, kord üle mere. Mis atlast on niimoodi võimalik teha!

Ja viimaks statistikaamet, mis koostab aastaaruannet Piho maalide meeleoludest. Nii, võtame tegelaste SKP. Bruto või neto? Võtame esmalt bruto, siis maksud maha. Aga ilmselt ei midagi. Arvata võib, et edasi proovitakse tarbijahinnaindeksi, kinganumbri, keskmise eluea, gallupi ja talsega. Aga ilmselt endiselt mitte midagi. (Sest “talse” on Piho maalil hoopis üks väike mees all paremas nurgas.)