Kui üldse minna libedale teele ja püüda kunstnikke kuidagi klassifitseerida, siis üks tobedatest lahterdustest võiks olla järgmine.
On kunstnikke, kes ammutavad inspiratsiooni vahetult nende ümber toimuvast ning kes peegeldavad oma loomingus pidevalt iseenda hirme, rõõme, kahtlusi, kogemusi. Ja on kunstnikke, kelle jaoks seisab kunst rangelt argipäevast lahus ning nad suhtuvad võõristusega kõikidesse külalistesse igapäevaelust. Väidetakse, et Eestis on aegade algusest kunstnikud olnud pigem teise suuna esindajad ning maalidelt leiame pigem motiive loodusest, linnadest, anonüümsetest gruppidest või tuntud isikutest kui vahetust kunstniku elust.

Piret Mildeberg kuulub aga kahtlemata esimesse lahtrisse. Tema kunst ammutab elujõudu kunstnikust endast. Jätkem hetkeks kõrvale isegi tõsiasja, et naine neil töödel meenutab kahtlaselt palju autorit ning üksik töö mehega tema abikaasat. Hoopis olulisem on tõdeda, et näitusel jalutades tuleb tõdeda, et siin jutustatakse selgelt üht lugu.

Labaselt öeldes võiks see olla lugu ”tänapäeva naise elust”, kuid milleks muutuda labaseks? Piltidel kujutatakse motiive, mida iga rinnalapski oskab seostada just naisega ja veelgi enam – emaga: mänguasjad, kokaraamatud ja nii edasi. Kuid Mildebergi osavus ei seisne lihtsalt teema- ja objektivalikus, vaid viisis, kuidas ta ikkagi oma elu tõlgendab. Sest niipea, kui kunstnik on langetanud vaikimisi otsuse (see ”langetamine” ei ole muidugi metsaraie, teadlik tegevus), et oma kunstis räägib ta iseendast, niipea on tal ees mitu võimalust.

Üks võimalus on olla moodsalt kriitiline, peegeldada analüüsivalt naise objektistumist ja hampelmannistumist. Teine võimalus oleks näiteks olla õrnalt romantiline, kududa niiütelda poeetiline roosa võrk kõigi esemete ümber. Mildebergi lähenemine on aga hoopis midagi muud – miski, mida on väga raske nimetada, sest kokku saavad väga erinevad märksõnad. Siin trehvavad pehme huumor ja ürgne vägi, aus vaade ja soe hinnang.

Jah, Mildeberg räägib meile iseendast, emast ja naisest. Ja just nii ongi: eelkõige meenutab see näitus rääkimist, jutustamist, loo vestmist. Astridlingrenlikult laotatakse meie ette siiras ja vahetu lugu igapäevast. Kummalisel kombel võib aga tähele panna, et just need kõige argisemad ja ausamad vestlused on kõige pikemad, huvitavamad ja – sügavamad.

Näitus jääb avatuks kuni 25. augustini
E – R  9.00 – 18.00.