Tekstiilikunsti on harjutud pidama “naiselikuks” või isegi “koduperenaiselikuks” kunstiks, millega seostuvad eelkõige näputöö ning kodusena või naiselikuna fetišeeritud kangad. Nii on hea tekstiilikunstniku mõõduks tavaarusaamas autor, kes käsitleb tekstiili eriti peente tehnikanippidega või kes pakub välja uudseid materjalilahendusi, värve, kombinatsioone. Sageli ligineb tekstiilikunst isegi maalikunstile, püüdes näiteks vaibakudumises järgi aimata maalide värvikäsitlust või pakkudes välja ka ainult talle, vaibakunstile, omase värvinägemise. Sirje Eelma näitus on selgeks vastutõestuseks, sest uurimise alla satuvad mitte ainult tekstiili vormilised omadused, vaid tema mustrid on ka mälumustrid või rebendid tapeedilt. See, mis argikäibes on lihtne riidetükk, on Eelma töödel isiklik ja vahetu.

Andres Tolts, maalikunsti klassik, on ehk üks tuntumaid “võõraid” tekstiilikunstis, kes juba verinoore autorina hakkas ootamatult kasutama maalikunstniku jaoks ebaväärikat riidematerjali. See oli popilik võte, kuid Tolts näitas ära ka uued vormivälised võimalused tekstiili kasutamisel, mida saame rakendada nüüd ka Eelma kunsti juures. Enam ei olnud põnev riie iseenesest, vaid näiteks see, kuidas teatud mustritest (näiteks lilleline) ja teatud materjalist riided sümboliseerivad Nõukogude argitegelikkust või – nagu Sirje Eelma puhul – eestlaslikku hõngu, nostalgilist vaimu ja isiklikku mälu.

Sääraste ähmaste oletuste kõrval, mida küll toetab tõsiasi, et kunstnik kasutab tekstiile vaid fragmentaarselt – täpselt nii, nagu töötab ka mälu -, võime ometi oletada, et Eelmal on ka puhesteetilised põhjused. Täpsemalt öeldes ja endiselt sellest fragmentaarsusest kinni hoides tuleb tõdeda, et Eelma läheneb tekstiilile põhimõtteliselt teisiti kui tekstiilikunstnik. Ta võtab vaid katkeid, iseloomulikke hetki, talle piisab vaid mõnest mustrikillust, et sinna juurde lisada omapoolseid tõlgendusi. Eelma käitub jazzmuusikuna, kes vabalt leitud noodiga hakkab improviseerima, sinna uusi kõlavarjundeid peale laduma.

Ent kuigi Eelma seisab eemal harjumuslikest mustritest, on ka see tekst kulutanud peamise auru vormilistele küsimustele. Küsida tuleks ikkagi, mida kunstnik ka selle näitusega öelda tahab? Vastamatu küsimus või Jüri Arrakut tsiteerides: tonnised küsimused, kilosed vastused. Ometi võib ju oletada ja luulusid tõe pähe pakkuda, väites, et Eelma näitus on eelkõige näitus empaatiast. Sest kuidas muudmoodi nimetada seda, kuidas labasest pitsilisest mustrist saab mälujälg. Kuidas muudmoodi nimetada seda, kuidas kunstnik näeb maailma tervikuna, läbipõimununa. See pole ainult küsimus madala saamisest kõrgeks, tekstiili ülendamisest kunstiks, vaid sellest, et Eelma näeb põhimõtteliselt maailma kui tervikut. Romantilist, nostalgilist, isiklikku, olulist. Jah, just – Eelma jaoks on maailm piisavalt oluline ja tähtis, et tema üle mitte naerda. Ja et teda kujutada just nii väärikalt kui vähegi võimalik, suhtudes väärikalt ka tema ümber olevatesse materjalidesse.