Andrei Maksimjuk on noore kunstnikuna võtnud endale vägagi ambitsioonika eesmärgi. Ta tegeleb klassikaga, õigemini surematu klassikaga ja seab ennastki näituse kontekstis justkui klassikute hulka. Võiks arvata, et sellise käitumise ja suhtumise taga on erakordselt enesekindel, isegi ülbe vaade ümbritsevale, eriti aga kunstiajaloos toimunule. Tegelikult aga pole asjad tihtipeale sellised, nagu nad algul paistavad. Kunstnik suhtub teiste poolt loodusse ja juba olemasolevasse suure lugupidamise ning austusega.See, mida me näitusel näeme, on kui omalaadne etendus, kus pisut vanamoodsate (ütleme ausalt, klassikaliste) kulisside vahel, aga tihtipeale ka nende taga, etendatakse meile moodsaid lugusid.

Kunstnik on ise oma suhtest klassikaga öelnud, et klassika oma erinevates avaldustes (muusika, kunst, ballett jne) on tema jaoks suurepärane inspiratsiooniallikas. Teda paelub idee tuua vanade maalitraditsioonide vahendusel oma töödesse kaasaegseid kõlasid ja leida neile seeläbi koht kõigi teiste kunstisuundade ja mõjutuste seas.

Seesugust lähenemist maalile nimetab kunstnik ise neoklassikaks ja peab oma ülesandeks elavdada ja moderniseerida ühteaegu nii olnut kui luua ka uut. Maksimjuki kunst sunnib vaatajat vahest ehk ka ümber hindama ning korrigeerima oma seniseid arusaamu kunstist ja selle käitumisest ajas ja ruumis.

Andrei Maksimjuki piltidel on tihtipeale väga tähtsaks tegelaseks draperii, kangas. Võib-olla on see tunnistus sellest, et kunstnik on enne maalimise juurde jõudmist tegelenud tekstiili ja moega. On see nii või teisti, voogavad ja kägarduvad tema piltidel kangad , hoides lahkunud figuuride piirjooni ning kattes sinna jäänuid. Andrei Maksimjuki piltides on alati mingi hoolsalt varjatud saladus. Kunstnik ise on öelnud, et ta püüab maale üles ehitada nii, et need oleksid ilma ühese vastuseta mõistatused. Kunstnik valib oma piltidele inimesi ja esemeid, mis teda intrigeerivad, nagu režissöör valmivasse filmi näitlejaid, arvestades nende väljendusoskusi ja sisemisi-välimisi omadusi. Oma piltidel annab ta neile aga hoopis teistsuguseid rolle kui tavamaailmas. Kunstnik vaatleb maailma nagu teatripublik saalist, kes püüab etendust jälgides ise samal ajal ka kulisside taha piiluda. Kõige selle kõrval poetab Andrei Maksimjuk oma töödele üksikuid edevaid detaile, mis täiendavad intriigi ja muutuvad samas omaette kandvateks kujunditeks. Kunstiline kujund tema maalidel sünnibki elutu ja elava kokkupuutel, sünteesimisel.

Andrei Maksimjuk on tihti rõhutanud oma armastust ja imetlust näite- ja filmikunsti vastu. Sestap mõjuvad tema pildidki illustratsioonidena näitemängudele või kaadritena Fellini või Eisenšteini mingil põhjusel linastamata jäetud filmidest. Mõne kardina taga kusagil tema pildil seisab ka kindlasti kuulatades Polonius, jälgides asjade käiku nähtaval maalipinnal.