Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 27.09.2007-02.11.2007

NIKOLAI KORMAŠOV

Tuttavad näod/Familiar faces

Portree on paljunõudlik žanr. Mõned seavad peaeesmärgiks võimaliku täpse sarnasuse, tehes nii-öelda “vaese inimese fotograafiat”. Selle laadi sihiks on luua peaaegu dokumendi väärtusega pilt, mille alusel oleks võimalik tuvastada ning mille abil saaks hiljem mäletada. Seejärel on mõned teised, näiteks saržistid, kes üritavad portreteeritaval esile tuua mõne iseloomuliku joone, rõhutades seda erilisel moel, nii et me saame tegelikult ühe kitsa vaatenurga.

 

Ent nende autorite kõrval on veel portretiste, kes soovivad hoopis enamat.

Nii mõnigi tahab ennekõike psühholoogilist täpsust. Modell on küll suhteliselt rahuliku ja väheilmeka näoga, kuid ometi püüab kunstnik tabada mingeid peeni hingevirvendusi ja neid edasi anda. Siin saab oluliseks see, kuivõrd hea inimestetundja see kunstnik on. Kas ideed, mida ta välja pakub, on igavad või paeluvad? Kas ta soovib tõesti tabada vaid ilmekat silmavaadet või anda edasi midagi sügavamat, midagi olemuslikku?

 

Neist vastaspoolel istuvad kunstnikud, kelle jaoks portree on ettekääne. Ja ettekääne eelkõige selleks, et tegeleda puhtmaaliliste probleemidega. Värvilaigud, kompositsiooni-nüansid jms moodustavad tõepoolest portree, kuid ühelegi passipildile seda ei võeta.

 

Nikolai Kormašovi lähenemine on nende kahe viimase lähtepunkti vahepeal.

Ta on püüdnud otsida portreed maalides portreteeritava omapära ja üldistust, et tulemus oleks võimalikult loomulik. Seega: mitte midagi “põnevat”, vaid argise ja lihtsa poetiseerimine, mis iseloomustab ka Kormašovi teisi töid. Pole siis imestada, et ta on meelsasti maalinud oma lähedasi tuttavaid ja sõpru, sest nende puhul on ta näinud ka mündi teist poolt. Mitte koledat ja inetut, vaid lihtsat ja tavalist, mis settib välja alles pikaajalise tutvuse järel. Nii on Kormašovi maalid ka sõpruseavaldused oma lähedastele.

 

Kunstniku sõnul on kõik näitusel olevad tööd etüüdid ja eeltööd kas konkreetse isiku portreele või siis muule suuremale tööle. (Muide, ka "Trapezale", "Kaluritele", "Teetöölistele" ja teistele muuseumiteostele on ta eeltöödena maalinud ka portreesid.) Portree iseseisva žanrina huvitas teda 1960ndatel, hiljem on see muutunud tema jaoks üha enam "töövahendiks", vaheetapiks.

< tagasi