Toomas Vindi maalijakarjäär on kestnud varsti pea 40 aastat ning ei saa öelda, et tema esimesed tööd oleksid dramaatiliselt erinevad sellest väljapanekust siin. Ikka ja jälle jõuab Vint tagasi metafüüsika, maastiku (ja metafüüsilise maastiku), üksinduse, paradokside, õõva, erootika, kontseptsioonide ja muu säärase võrku. See on toitnud kunstiteadlaste vaimustust, samas kui filigraanne maalimistehnika ja sümpaatsed motiivid on ära teinud publiku. Ent mis asja siis Vint ikkagi oma töödega ajab?

 

Tundub, et käesolev näitus on üks tema isiklikumaid. Muidugi, hea kunstniku i g a töö on rohkem või vähem isiklik, teisiti ei saakski, kuid näib, et seekord on Vint maalinudki ennekõike iseendale. Maastikud, mida ta kujutab, ei anna enam ennast sama lihtsalt kätte kui varem, kui suvised rohelused või loojuva Nõmme päikese valgus männitüvedel oli kogemus, mida iga vaataja oskas enda omaks teha. Seekord on aga stseenid fantastilisemad, müstilisemad, varjatumad. Nende päritolu on meile teadmata, me ei ole ise säärastes olukordades olnud, kuid need ei ole ka ülepingutatult muinasjutulised – mitte-siit-maailmast-maastikud. Ei, need tunduvad samas vahetud ja intiimsed, siirad ja omased. Nii tõusevadki need maastikud kõrgemale tavalisest maastikust ning hakkavad mõjuma juba peaaegu et metafooridena.

 

Ent kuigi maastik on Vindi jaoks olnud alati ka vahendiks öelda “midagi muud”, ei ole ta – ja ajas järjest enam – hüljanud päriselt maastikku ennast. Need rohelised, tumelillad, kollased ja sinised maastikud ei ole kunagi olnud pelgalt metafoorid või kontseptsioonid, vaid alati ka need, mida nad kujutavad. Ja see, huvitaval kombel, ei ole sugugi alati lihtsalt “loodus”, mida Vint kujutab.

 

Maastik on Vindi jaoks ühelt poolt võimalus sõnastada iseenda kujutlusi, paineid, unistusi, ideid, kontseptsioone ja nii edasi. Ent teiselt poolt on maastik tema jaoks alati ka võimalus uurida sääraseid päriselt tabamatuid nähtuseid nagu õhtuvalguses tekkiv meeleolu, uduse maastiku müstiline atmosfäär, puuderivi poolt loodav situatsioon, taeva arhitektoonika – ja nii edasi. Vindis on hoolimata tema näilisest jahedusest alati piisavas annuses romantikut, või täpsemalt – see ei ole romantik, kes Vindi maastikes kõneleb, vaid kirglik inimene. Ja see on kirg nii maastiku, metafüüsika kui ka maalikunsti vastu.