Elis Saarevälja ja Aneri Kärkkäineni ühisnäituse „Sad Sack“ näol on ArtDepoo galeriis oodata põnevat Soome-Eesti kunstivõistlust, kus otsekui juhuslikult on vastakuti sattunud kaks noort naismaalijat, kes erinevaid koode kasutades estetiseerivad luuseri temaatikat.

Nii Aneri kui ka Elis viitavad oma autorpositsiooni selgitades sellele, et ühiskond ei ole täiuslik, pressides armutult oma liikmeid nõudlusega olla edukas ja jõuda kaugele. Üksmeeles ollakse ka suhtumises heidikute teemasse – seal on ühiskonnakriitikat ja esteetilist autonoomiat taganõudvat seisukohta. Mõlemad kunstnikud esindavad maailmavaateliselt punk- ja popkultuuri konservatismi , mis miksib vasakpoolsust ja eskapismi kokku austusega kunstiajaloo traditsioonilise esteetika vastu. Kõige selle taga heiastuvad suured kosmilised visioonid ja universaalsed tõdemused.


Foto: Jaan Klõsheiko

Aneri maalisarja võib nimetada mõtiskluseks õnnetute inimeste kohast kunstiväljenduses ja maailmas laiemalt. Tema hüppelauaks on autismiotsingud, millega värskendada etableerunud maalidialekte. Ta on kunstnikuna tugev, sensuaalne ja elurõõmus, käsitledes südamelähedast luuseritemaatikat värvikirevas koloriidis ja tugevate naivismisugemetega ekspressiivses maalilaadis. Aneri bravuurne maalilaad ei viita kõrvalheitmisele, vaid kohanemisele. Lühidalt hõlmab Aneri luuserikontseptsioon ühiskonnakriitilisust, kuid on kokkuvõttes positiivselt häälestatud.


Galeristid Marist Takk ja Olga Temnikova vestlevad ANNE ajakirjaniku Merje Kasega.
Foto: Marko H.J Kuningas

Võrreldes Aneriga, kes väärtustab värvimassi surutud pintsli tõmmet, arendab Elis eksistentsiaalset temaatikat groteski ja õudusfilmidest tuttava sümbolismi kaudu. Ta peidab oma minimalistlikult mustvalges koloriidis ülesmaalitud kriitilised narratiivid fantaasiauputusse. Elise kontseptsioon kõneleb vastuhakust ja püüdest omandada sotsiaalseid seisukohti. Kriitika objektiks on antidepressantidega liialdav meditsiin, mis täidab ühiskonna tellimust tõhusa ja õnneliku töötajatekarja järele. Eestis on täielik alus nimetada tarbimise vastast mõtlemist ja uimastite sõltuvusega võitlemist suurteks narratiivideks. Suurte narratiivide uus põlvkond hoiab kinni ühiskonnakriitilisuse ja vastutuse teemast. Hetkel on neil võimalus selget mõtlemist väärtustada. Sest miks peab kaasaegne kunstnik oma emotsioonipurskeid mingite igivanadest kunstikonventsioonidest pärit teemadesse rüütama? Elise maalide teemad on seotud naistega, rahustitega, masendusega, elu tühisusega, uimastite võltsõnnega, väikelinna kitsusega. See pole ilus ega köitev maailm, millega Elis ennast on sidunud.


Kunstnik August Künnapu ja kunstikoguja Heikki Ylönen näituse tööde üle arutledes
Foto: Marko H.J Kuningas