Utoopiad on maailma ning Euroopa kultuuriajaloos üpris pika ja põhjaliku ajalooga. Mõnda neist tuntakse paremini, mõnda halvemini. Mõned on kantud ideedest, kuidas ühiskonda paremini korraldada – erinevad kommunistlikud ootused sellele, kuidas inimesed elavad sõbralikult ja solidaarselt koos. Teised on pigem fantastilised utoopiad, kus on püütud aimata, milline võiks olla maailm viiekümne, saja või viiesaja aasta pärast. Ja siis on veel kolmandat sorti utoopiad, mis püüavad kahte eelmist ühendada ja küsida: kuidas korraldada nii, et maailm oleks viiekümne aasta pärast veidi teistsuguse iseloomuga ja elamine oleks huvitavam, värvikam, põnevam.

Jaak Poomi isiknäitus toob meelde mitmed Eesti arhitektuuris 1970ndatel levinud ideed. Nn paberarhitektuuris käidi välja mitmeid poolfantastilisi utoopiad selle kohta, kuidas linn võiks olla korraldatud, et seal elamine võiks muutuda inimväärseks. Ennekõike oli toonane ideestik kantud vahetust keskkonnast: järjest ja järjest kerkisid mitmed anonüümse arhitektuuri ja miljööga magalad. Toonased unistused, mis oli kantud ka tehnoloogilise progressi vaimust, püüdsid tuua säärasesse keskkonda värvilisi liblikaid, musti kasse, fantastilisi nurki.

Ent jõuliste värvidega teostatud, detailirikkad, veidi ka oma tehnoloogilist aluspõhja reetvad ja pöörase ruuminägemisega Jaak Poomi tööd kõlavad just nimelt kaasaegselt. Kuigi magalad ja muud säärased tunduvad minevikuna, siis kataloogimajade vohamine, interjööriajakirjade ühenäolisus ja funktsionalismi rakendumine teatud maitse märgiks on kõik need, mille taustal kõnetab Jaak Poom hoopis teistsuguseid tähendusi. Tema elurõõmus, loomingulisust jaatav ja ebakonventsionaalset linnaruumi imetlevad tööd on ühtaegu sürreaalsed, fantastilised, sümboolsed kui ka lihtsalt väga lahedad. On selge, et ükski neist hoonetest ei teostu kunagi. On selge, et Jaak Poomi soovide järgi ei ehitata ühtegi linna. Kuid ühelt poolt võib küsida, kas ongi oluline teha ainult selge rakendusega projekte, kui võib ka fantaseerida ning püüelda selle poole, mis esmapilgul näib teostamatu. Ning teiselt poolt paneb käesolev näitus küsima: kas tõesti pole seda linna olemas? Või ta juba on, on siinsamas?