Novembrikuises ArtDepoo galeriis rulluvad näitusekülastaja ees lahti Jaan Toomiku maailmanägemused maastike ja vaikelude näol. Lillede ja puuviljade asemel kehastavad siin igavikulisi kompositsioone poeetilised ja dekoratiivsed prügi- ja rehvidehunnikud, leidub isegi maalilisi mererandu, rongirööpaid ning metsasalusid. Üle pika aja on näitusel eksponeeritud ainult maale, ei ühtegi videotaiest, installatsiooni. Kunstnik ise nimetas näitust nostalgiliseks tahavaateks 20-25 aasta tagusesse aega, mil tema maalilaad oli sarnaselt siinsete töödega realistlikum ja viimistletum.

Hetkeimpulsside ning läbi elatud emotsioonide ja tunnete baasil loodud maalid on justkui still kaadritena seisatatud hetked sündmustest – lapsed piknikul söömas, mehed tööhetkel, mees ootamas rongi, kuulatamas rongi saabumist, mees puu otsa ronimas, hääletamas. Eha Komissarov on Toomiku maaliloomingut iseloomustanud sõnapaariga „videolik visuaalsus“, viidates tema maalide teostuslaadis tajutavale videokunstnikule omasele transitoorsele pildikeelele. Samaaegselt on maalid viirastuslikud nägemused paarkümmend aastat tagasi efemeerselt kogetud hetkedest või kummitavatest unenägudest.  

Jaan Toomiku maalid on hapralt intiimsed, isiklikud ja introvertsed sisekaemused autori sisemaailma ja hingesügavustesse. Miskit ei lajatada näitusekülastajale otse näkku, maalides peituv sõnum on varjatum,  haaramatum. Poeetiliste autoportreedena paneb Toomik vaataja iseenda, maalidel tegutseva üksiku protagonistiga samastuma. Toomiku maale on peetud hüpnootilisteks ja sugestiivseteks, allumata harjumuspärastele tõlgendus- ja analüüsivahenditele. Autor on ise öelnud, et talle meeldib, kui tema tööd on mitmel tasandil mõistetavad. Nii võib lakooniliste pealkirjadega töid sõnadesse pannes kergesti libastuda. Toomiku maalid vajavad enda ümber intiimset vaikust, rahu ning aega süvenemiseks ja pildi sisse minekuks. Nagu ka juba paari aasta taguste tööde puhul võis täheldada, on ka siin „Toomiku pseudonüümiks“ saanud äng kadunud (Elin Kard, 2007). Lõuenditel laiuvad läbi kunstniku siseimpeeriumi sündinud meditatiivsed seisundimaastikud, milles on segunenud reaalselt eksisteerivad Eesti paigad (Haapsalu raudteejaam) ning unenäolistest fantaasiamaastikest, sekka ka mõned inimfiguurid.  

Meedia:

ERR Kultuuriuudised. 05.11.2008

Jaan Toomiku uued maalid Heie Treier, Sirp, 14.11.2008