Näitused > Toimunud > ArtDepoo

ArtDepoo 11.02.2009-07.03.2009

Rait Rosin

kopli haldjad

Kes on haldjas? Entsüklopeedia sõnul „looduseseme, ehitise või mingi nähtusega seoses olev ja seda hooldav üleloomulik olend (kaitsevaim) rahvausundis”. Sõna arvatakse olevat laenatud gootidelt ja tähendab hoidjat, haldajat, omanikku. Majahaldjaks võis saada hoone esimene peremees, järvehaldjaks aga sinna uppunud inimese hing. Kopli haldjad on mõnes mõttes nagu rahvausundi omad: olles ühelt poolt justkui „meie” seast lahkunud, annavad nad aeg-ajalt endiselt märku oma kohalolekust. Paljude jaoks pole Kopli haldjaid olemas, vähemalt mitte enamiku ajast. Siiski elavad ja toimetavad nad siinsamas, meie kõrval. Nii vähemalt räägitakse. Mõni olevat neid koguni näinud:

„Nad nutavad, vaikivad, krigistavad pettunult hambaid, pobisevad omaette, pingutavad raevunult lõualihaseid, naeravad hüsteeriliselt. Nad passivad tänavanurkadel, põleval pilgul möödujaid takseerides. Mitmekesi koos olles tunduvad nad asjalike ärimeestena, kel selge siht silme ees. Nad räägivad eesti ja vene segakeeles, aga jääb selgusetuks, kellega. Nad seisavad üksinda bussipeatuse sildi juures, nagu ootaksid midagi.”


 
Nagu nimigi ütleb, on haldjate võimualaks Kopli. See on agul, aga mitte Nikolai Kummitsa vaikse pühaduse pelgupaik, Lydia Mei dekoratiivne idüll või Paul Burmani nukrate etüüdide maailm. Nende viimaste agul oli see, mis ümbritses linna pürgivat eestlast sada aastat tagasi, mis ümbritseb paljusid meist täna ja hommegi ning kus oleks kole elada, leidmata seal ilu. Siinsete kangelaste Kopli seevastu kargab (äigab, virutab, oksendab) näkku, valimatult ja pühitsemata. Selles Koplis puudub ülevus ja luule, kuid elada tuleb siingi.

Haldjate Kopli polegi niivõrd koht kui meeleseisund – haigus, mille sümptomiteks on pudel ja süstal, aga mis ka ise on millegi sümptom. See Kopli istub pinnuna meie kollektiivses ihus, laskmata unustada, et ahel pole tugevam kui tema nõrgim lüli. Iga üksiku kaotuse raskus lisab kõrrekese ühisesse koormasse. Me võime üritada seda Koplit maha salata, kinni katta ja maskeerida. Mõni võib teha näo, et teda neil piltidel alasti kistud maailm ei puuduta. Kuid see oleks ohtlik illusioon. Kõigile elu selliseid illusioone ei võimaldagi.


Avamisel leidis aset ka Kaspar Ausi tantsulavastuse "Paralleelne inspiratsioon"
Eesti esitendus

Korteriukse taha laksust toibuma roninud süstlaori toob haldjate Kopli nii lähedale, et eksistentsialistlikeks nämmutusteks ei jää enam ruumi. Rait Rosin ei nämmutagi. Ta tungib sellesse maailma enam-vähem nii sügavale, kui on võimalik, ilma et see sind alla neelaks. Peatudes kuristiku veerel, näitab ta meile sügavikus avanevat vaatepilti: maalis ja videos, millele annab lisamõõtme Gerhard Locki helitaust. Niimoodi võiksid need olevused ise portreteerida oma viletsust (meie ühist viletsust), kui neil jaguks selleks silma, kätt ja kübeke naljasoont. Ja kui nad näeksid selles portreteerimises mõtet. Mõte on aga kindlasti olemas – kui mitte nende jaoks, siis meie, ülejäänute jaoks seda suurem. Sest tegelikult on „meil” „nendega” ühist rohkem, kui keegi arvata oskab.

Martin Jänes

Meedia:

Maris Takk. Prükkarite portreed galerii seinte vahel
.
ARTISHOK

Ragne Nukk. Kopli haldjad ArtDepoos
Äripäev


Artist talk:

ArtDepoo galerii 30. artist talk-i salvestus , moderaator (samas ka näituse kuraator) - Martin Jänes, kohal - helikunstnik Gerhard Lock, galerist Maris Takk, galerist Olga Temnikova, kunstiteadlane Andreas Trossek, kunstnik Riin Pallon, tantsukunstnik Kaspar Aus, teise kaamera taga - kunstnik Allan Tõnissoo jt

Salvestuse vaatamiseks vajuta linkidele:
Artist talk, ehk vestlus kunstnikuga, osa 1/2
Osa 2/2


< tagasi